Teisipäeval oli kauaoodatud vastlapäev ja me istusime Kaisaga hommikul Werkus ja vaatasime, kuidas inimesed karpide viisi kukleid ostavad. Enamasti just mehed. Nii galantne; kujutasin ette, kuidas mingi mees ostab oma töökohta terve karbi vastlakukleid ja pakub neid kõikidele naiskolleegidele. Mõni neist muidugi ei võtaks, sest kardab vahukoorest paksuks minna.
Mika tuli ka tundi vastlakukliga ja hakkas kohe rääkima laskiaispullo'st ehk vastlakuklist. Mis tal viga rääkida, kui tal olid kuklid olemas. Ma ise olin Werkus ainult kooki söönud ja siis tuli kukli järele isu, kui nägin, kuidas ta sõi... Täna valas ta tunnis endale näiteks kohvi. Juhul kui see ikka oli kohv.
Käisime lõpuks tasuta trennis ära. Läksime kella ühe aegu, kui mõtlesime, et on kõige vähem rahvast, aga oli ikka parajalt. Õnneks mitte liiga palju. Kõigepealt olime jooksumasina peal, kõige suuremaks kiiruseks toppisin vist kaheksa kilomeetrit tunnis. Ja päris hea oli joosta, üldsegi mitte nii väsitav kui tavaliselt. Siis ma käisin veel sõtkumas ja Kaisa käis sõudmas. Ja tõstsime mingeid telliseid ka korraks. Tunni aja pärast olime juba natuke väsinud ja tulime ära. Ei, tegelikult pidime nagunii linna minema juba.
Pärast oli nii hea tunne ikka. Kuigi väsinud ka. Kuidas inimesed kogu aeg trenni teha jõuavad?
Kirjutasin täna märkmikusse üles asjad, mille eest tänulik olen, ja inimesed, kelle eest tänulik olen. Kõik on minu.
