Käisin kohe septembri alguses Tallinnas "Püstijalukomöödial" järel. Vihma sadas, aga ikkagi oli hea. Kui kohale jõudsin, valisin kõigepealt pool tundi šokolaadi, et Linnateatri valvelauda midagi vastu ka jätta ei oleks. Aga ei leidnud enda arvates piisavalt peent ja nii saalisin muudkui edasi-tagasi, kuni lihtsalt lõpuks ühe suure ära võtsin. Jalutasin vanalinnas, käisin Hobuveski juures ja siis ringiga jälle tagasi. Teatri valvelauast sain lõpuks kätte oma ilusa kollase plaadi, mis on nüüd täitsa minu oma.
Sisaldab: vendi Kalmeteid, Kasparit, Jörgenit. DVD Paulilt.
Oleviste + Linnateater
Tallinnas oli vihmaga ka terve hunnik turiste. Toompea poole oli peaaegu võimatu liigelda, pidin kogu aeg end kuhugi äärde või hoopis keset teed suruma. Käisin veel raamatupoodides ja söömas ja siis läksin juba jälle rongi peale.
Õhtuks läksin Kaisa juurde. Kaisa oli mustikakooki ja igasugu asju teinud, jõime kohvi ka ja vaatasime DVD ära. Pärast tuli veel üks abielusaade, kus põhimõtteks oli abielluda inimesega, keda näinudki pole, aga kes iseloomu ja nõudmiste poolest sobima peaks. Õhtu lõpetuseks vahtisime "Kontakti" ja lugesin veel natuke ajakirju.
Laupäeval käisin Kinoteatri "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" vaatamas, mis oli väga tore. Hea süžee ja igasugused tähelepanekud, aga samas Kinoteater oli kõik üsna sujuvaks kõpitsenud. Ja kuigi teema on ikka väga tõsine või isegi traagiline kohati, siis paljud kohad suutsid ikka väga naerma ajada. Isiklikku vaatepunkti oli üsna palju, mis oli väga hea, sest kui nendest probleemidest kirjutatakse ja räägitakse, hüppavad ikka kõige tüüpilisemad üldteada asjad ette. Aga minu arvates just kellegi isikliku vaatepunkti näitamine aitab palju paremini ka kogu üldisest probleemist aru saada. Vot nii.
