Vihma sajab

Tegelikult enam mitte, aga hommikul, kui pudeleid konteineritesse ära viima läksin, siis sadas veel päris kõvasti. Ja eile sadas ka. Vastukaaluks reedele, kui oli 19 kraadi ja õhtul raamatukogust koju minnes oli ikka veel soe.  

ESN TU (tehnikaülikool) Wien pidi korraldama matka Klosterneuburgi, aga see lükati ka vihma pärast nädala võrra edasi. Ma mõtlen minna, sest tahaks Isi kodulinna ka ära näha ja muidu pole ma ka Viinist veel välja saanud. Täna käisin Erasbusi kontoris Hallstatti reisi raha ära viimas. Kontoriks oli neil renditud korter ja seda polnudki nii raske üles leida, aga koridorid olid küll täitsa pimedad, nii et võtsin mobiilist taskulambi välja. Igatahes tehtud! 

Avastasin juba eelmisel reedel Alberti ja Christina juurest peolt koju minnes, et metroopeatused (vähemasti need, mille juurest mina tulin) on üksteisele ikka päris lähedal. Ma läksin kohale trammiga, aga tegelikult oleks jala kiiremini ja otsemini saanud, sest ma elan neist umbes 12 minuti kaugusel. Üks peatus ja 400 meetrit, teine peatus ja 400 meetrit ja natuke veel ja juba kohal. Vahepeal ei tundugi Viin nii suur, aga samas kui ma tuletan meelde Floridsdorfi ja neid hiiglaslikke sildu, mis üle Doonau viivad, siis ikka on küll. Peale selle peaks Viin kokku umbes nii kaks ja pool Tallinna olema. Ja seda ei saa ka alahinnata, et siin 1,8 miljonit inimest elab.

Mul tuli geniaalne mõte, et mida kiiremini töö valmis saan, seda rohkem jääb mul aega siin ringivaatamiseks, kusjuures ma ei peaks siis üldse mõtlema, et midagi veel teha on. Aga loodetavasti on see maiks valmis! Võib-olla ma olen väga optimistlik, aga tore ju, kui see nii oleks.

Nädalavahetused

Kuigi Viinis on vana ja uhket arhitektuuri kohutavalt palju (isegi suurem osa tavalisi kortermaju on ikka väga uhked), siis tegelikult on seintel päris palju igasugu kaasaegset kunsti ka. Muidugi tavalisemate kohtade peal.

Püüan muidugi nii tihti kuskil väljas käia kui võimalik, aga et ma pean ka oma tööd kirjutama ja et ma seda viimasel ajal eriti kirjutanud pole, siis tuleb seda ka teha. Nädalavahetustel olen kaugemal käinud, näiteks Prateris (hiigelsuur lõbustuspark), aga ma jõudsin sinna nii õhtul, et lihtsalt jalutasin sealt läbi. Ja 21. Bezirkis ehk maailma lõpus ehk Floridsdorfis käisin ka, "Hei, Lilli!" raamatut toomas. Täna tuli mulle Saksamaalt  mu enda tellitud eksemplar ka lõpuks kohale, nii et nüüd poleks seda vajagi, aga minu oma on vähe inetum, nii et loen ikka raamatukogu oma lõpuni.

Käisin Cafe Museumis ära, see on Karlsplatzi lähedal. Cafe Central on veel plaanis, aga kuna see on Viini kõige kallim ja kuulsam kohvik, siis ma pole üldse kindel, kas sinna ilma reserveeringuta saab. Võiks ju keset päeva millalgi minna.

Igatahes päike paistis tol päeval väga soojalt, nii et mõtlesin väljas istuda, aga nii tuuliseks läks, et mõnelt laualt kukkusid veeklaasidki tuulega maha. Ma ise hoidsin ka oma kohviklaasi igaks juhuks kinni ja üritasin võimalikult kiiresti hakkama saada. Igatahes oli kohv väga hea ja kook üsna ka, aga maksid need muidugi väga palju. Samas nende palkade juures ei maksa tõesti imestada.

Kaffekunst da

Mulle väga meeldib Karlsplatzilt ooperiteatri juurde ja sealt Stephansplatzile kõndida. Need on nii mugavalt lähedal kõik üksteisele. Ja viimasel ajal olengi rohkem Stephansplatzil käinud, enne ei saanud ma kuidagi Mariahilfer Straßelt välja, aga nüüd pole ma seal enam nii palju käinud.

Käisin Hofburgi liblikamajas ka. Selline kasvuhoone, kus on troopilised taimed ja liblikad. Väga suur see ei olnudki. Sees oli nii hea soe! Suvi on ikka täiesti minu teema. Mul ei oleks midagi selle vastu kui väljas kogu aeg 30 kraadi oleks. Liblikad olid ka väga ilusad, seal oli samas nii palju rahvast, et tulin üsna kiiresti ära. Aga väga tore oli küll.

Ja Stephansdomis käisin ka lõpuks sees. Tornidesse vist ei lasta, aga peab uurima. Samas sees tuli ka vist midagi maksta, et päris altarite ja asjadeni pääseda. 

Ja Prateris on vist lausa kaks vaateratast isegi. Igal juhul paistis üks nii suur ja kõrge, et ma kahtlen, kas ma julgekski sellega sõitma minna.

Siis millalgi käisin veel ühte kohvikut Fett und Zucker otsimas, leidsin ka, aga see oli hästi pisike ja pühapäeval üsna täis. Nii et ostsin kooke kaasa.

Algul oli mul hirmus tuhin oma korterikaaslastele ka midagi süüa teha, kuna nemad tegid muidugi mulle/meile, kui me esimesel õhtul Johannese ja Fabiga tulime. Ma mõtlesin kogu aeg süüa ostes sellele, et kuidas ma saaks midagi kõigile teha. Ega ma nii tihti ka ei teinud, aga korra-paar nädalas ikka. Ja korterikaaslase poiss ja korterikaaslane on jälle mulle ka paar korda teinud. Nii tore on tõesti mõnikord, kui ise ei pea üldse midagi tegema ja keegi lihtsalt süüa pakub. Samas mul endal on ka ikkagi nii suur rõõm teistele teha. 

Wird sicher

Ülejäänud nädal möödus enamasti saksa keele kursusel või selle eksamiteks õppides. Näiteks pühapäeval ma ei läinudki üldse välja, vaid põhimõtteliselt õppisin terve päeva, sest järgmisel päeval pidi olema nii sõnade töö (need olid kõik väga kirved) kui ka lugemine ja kirjutamine. Kirjutamine on mulle miskipärast alati kõige kergem. Ma võin suvalist pada ajada ja mõte hakkab peaaegu kohe jooksma. Ma isegi ei viitsi eriti palju uusi võõraid sõnu juurde vaadata, vaid kirjutan lihtsalt selle sõnavaraga, mis mul on.  Näiteks mõnikord me pidime kodutöödeks kirjutama kirja presidendile ja oma unistuste mehe kirjelduse ja mida kõike veel. 

Teisipäeval oli ka eksam, seekord kuulamine ja grammatika ja sõnavara. Õnneks olin ma pühapäeval nii põhjalikult õppinud, et isegi teadsin sõnavaraküsimusi ka, aga paljudele oli üllatus, et sõnu ka küsiti. Soome tüdruk, kelle kõrval ma istusin, oli pidevalt mures, et ei saa kursuselt läbi ega osa raha tagasi. Siis ma hakkasin juba ka vaikselt mõtlema, et äkki mina ei saa läbi. 

Ja kodutööde hulk ka vahepeal vähenes (mõnikord oli kümme lehekülge teha ja veel näiteks see kiri kirjutada, hiljem aga näiteks ainult kolm lehekülge). Ja sellisel päeval hulkusin natuke rohkem metrooga ringi, mu missioon on avastada U2 liini, mis pidi vist kõige uuem olema. Niisis käisingi Volkstheateri juures, aga ilm oli kohutavalt tuuline ja jahe, nii et matsin mõtte edasi minna maha ja jalutasin ainult natuke ja tulingi juba tagasi.

Söögiasju peaks ka rohkem ette planeerima. Väljas on siin üsna kallis süüa, nii et ma olen ainult paar korda kohvikus käinud. Rohkem teen ise kodus valmis. Paar korda olen kõigile ka süüa teinud, mis mulle meeldib, aga samas nõuab jälle arvestamist ja planeerimist, sest näiteks Isi ei saa gluteeni süüa ja mina jälle suures osas gluteenist toitungi. Vahepeal. Aga ma teen alati nii palju süüa, et jätkub mitmeks päevaks, sest ma lihtsalt ei oska vähe teha miskipärast. Aga samas hea ongi, et jätkub.

Meil on ühiskassa ka, kuhu kõik panid 50 eurot, et osta asju, mida kõigil vaja läheb. Vahepeal kui midagi kõigile ostan, siis võtan sealt raha tagasi, aga üldiselt on mul raske nii arvestada, et see on nüüd mulle ja see on meile kõigile.

Mensas (üliõpilassöökla) peaks ka ära käima, kuigi paljud väidavad, et toit ei ole sea, eriti hea. Ja nende mõistes on see odav (viis eurot ja peale üks asi).

Olen siin Eestile reklaami ka teinud, näiteks rääkinud, et ma sain ühe euroga Tartust Tallinnasse ja et mõnikord maksavad meil kinopiletid ainult kaks või kolm eurot. Kõigil kukuvad karbid nii lahti. Aga samas nad ütlevad alati, et hea oleks elada Austrias ja siis Eestisse raha kulutama tulla. 

Siis neljapäeval oli meil veel suuline eksam ka takkapihta ja ma õppisin jälle päris kaua ja veel neljapäeva hommiku ka. Kõik olid päris närvis. Muidugi olin mina nagu alati viimaste seas, kes välja kutsuti. Mingisuguse ülikonsentratsiooni toimel suutsin ma päris palju juttu rääkida (tunnis ma rääkisin peaaegu alati vähe, sest paljud olid suured lobamokad ja algul ma üldse pigem kartsin rääkida) ja 19 punkti 20st skoorida! Siis ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki ta pani mulle selle pärast nii palju, et muud osad läksid pekki, haha. Aga nii ka ei olnud. Reedel tegime natuke tundi ja siis jaotati meile tunnistused lauale ja täitsa head tulemused olid. Ainult kuulamine polnud nii hea, sest ma seal muutsin vastuseid ja tõmbasin ühele kastile risti peale ja valisin teise ja neid ta ei lugenud ära. Aga mis sellest. Aga ma olin väga õnnelik eriti just pärast selle suulise osa lõppu. Julgesin juba palju rohkem rääkida ja kursusekaaslastega rääkisin ka juttu, kui tähistamiseks midagi esimest korda kohviautomaadist võtsin.

Saime natuke raha ka tagasi ja siis läksime parlamenti, kus teine grupp ka ees ootas. Päris põhjalik ekskursioon oli saksa keeles ja neil oli parlamendi kohta muidugi infovoldikuid ka ja isegi eesti keeles olemas! Parlament ise oli ülisuur ja muidugi väga-väga ilus, suurte saalide ja tohutute sammaste ja skulptuuridega.

U2 lilla liin ja Karlsplatzist saab igale poole ümber istuda

Parlament

Pärast ekskursiooni käisin veel Starbucksis istumas, sest päev oli üsna väsitav olnud ja ma olin vähe söönud. Jõin esimest korda Wiener Mélange'i, mis on nende kõige tuntum kohv. Ja see oli ülihea! Mulle meeldivad väga magusad ja heledad kohvid ja see läks väga täkkesse. Parajalt kange siiski ka.

Lõpuks olin ma nii väsinud, et ajasin kargu alla ja läksin otse koju, kui ma just jälle poodi ei pidanud minema.

Laupäeval olin üksi kodus, Isi läks Klosterneuburgi ja Sophie oli oma bf-i juures. Seega koristasin jälle natuke ja tegin kaua süüa ja lõunaks läksin linna peale. Käisin linnaraamatukogu kaarti tegemas ja võtsin juba raamatuid ka, siis Mariahilferilt läbi ja Hofburgi juures. Seal lähedal oli liblikate maja ka, peaks kunagi sinna ka minema. Ja parke peaks rohkem läbi tuustima, ma tahaks uuesti Volksgartenisse minna, kus me Juliaga eelmise aasta veebruaris istumas käisime. Siis kui ma ainult külas olin.

Ilm oli päris päikseline aga jälle nii tuuline. Mõned ütlevad, et Viinis ongi alati nii tuuline. No edu sellega, sest mina kavatsen igatahes sooja suve oodata.

Pärast Hofburgi käisin veel rahvusraamatukogus ka ära. Seal lugejakaardi tegemine maksis 10 eurot! Nii et juba selle pärast peaks ma sinna veel minema. Seal saab aga raamatuid ainult ette tellida ja midagi laenata eriti ei või.

Pühapäeval sain lõpuks päris kirja soome sõbrale valmis. Ma lükkan selliseid asju pidevalt edasi, mis nii kaua aega võtavad...

Ja siis oli mul plaan meie klaaspudelid konteinerisse ära viia (mul oli sel nädalal köök koristada) ja niisama Margareteni (minu linnaosa) peale uitama minna. Väga ilusaid ja värvilisi maju nägin ja leidsin meie raamatukogu ka üles, mis tundus päris pisike. Ja kuna pühapäeval on siin peaaegu kõik peale restoranide suletud, siis väga suurte plaanidega ma välja ei läinudki. Kuidagi kujunes aga nii, et vaatasin telefonist, et oh, Wieden (4. linnaosa, Margareten on 5.) on ka nii lähedal, jalutaks siis Naschmarkti ja Karlskirche juurde. Ja Karlskirche juures vaatasin juba, et ooper ja Stephansdom vaatavad nii kutsuvalt ja mahe õhk on ja inimesed jalutavad, et läheks sinna ka. Ja Stephansdomi juurest kõndisin jälle Schwedenplatzi ja läksin esimest korda üle Doonau. Kokku tuli mingi viie kilomeetrine matk, võib-olla natuke rohkemgi. Tagasi läksin küll metrooga, sest mingi aja peale läks jälle nii jahedaks ja mul oli ainult hea meel, et Schwedenplatzil ka mu koduliin U4 oli.

Hofburg

Rahvusrmtk