neljapäev, 5. november 2015

"Tõde ja õigus", teine osa

Saime piletid "Tõe ja õiguse" teise osa eelviimasele etendusele (mida on kümne aasta jooksul juba 150 korda mängitud). Ostmise lehed olid mul muidugi juba ette lahti tehtud, et kohe kell 11 saaks pihta hakata. Mõtlesime kuhugi teise või kolmandasse ritta osta, aga kogemata ostsin hoopis esimesse, sest suur kiirustamine oli. 

Kuuendal oktoobril loksusime lõuna ajal bussiga Tallinnasse. Tulin otse tunnist ja kahmasin Kaubamajast koti komme kaasa, sest kõht oli nii tühi. Tallinnasse jäime ööseks ka, sest etendus pidi kokku kestma viis tundi ja me poleks viimasele bussile enam jõudnud. Sõitsime linnas trammiga Mere puiesteele, käisime poes ja hakkasime oma hostelit otsima. Väga kaua ei pidanudki ekslema ja õnneks oli see teatrile ka üsna lähedal.

Tuba oli täitsa hea oma hinna kohta. Aga duši ja vetsu toas polnud, selleks pidi koridori peale jooksma. Hakkasime üsna kohe ennast valmis sättima, sest tahtsime enne teatrit sööma ka jõuda. Kaisal oli koht juba välja vaadatud, Klaus. 



Ja siis läksimegi otse teatrisse. Muidugi oli meil vahepeal sellega tegemist, sest foore ei olnud selliste kohtade peal, kus me üle tee minna tahtsime. Kõndisime siis natuke maad edasi ja jooksime ikka autode vahelt üle tee. Ja juba olimegi vanalinnas. Jõudsime natuke vara kohale, Põrgulava sissepääsu polnudki veel lahti tehtud, aga varsti kohe tehti.

All keldris oli palju käike. Kogu aeg mõtlesin, kas läheme ikka õigesse kohta või oleme juba kuskil näitlejate poolel. Ostsime kava ka, aga see just väga huvitav polnud.

Lõpuks saime saali ka. Ja meie esirea kohad olid muidugi täiesti lava sees, s.t mingit piiri vahel polnud. Mõtlesime, et kuidas me seal nüüd istume. Aga üsna varsti harjus ära ja kui etendus pihta hakkas, siis ma poleks osanud paremaid kohti tahtagi, sest meie kohal oli ka üks lakapealse moodi asi ja päris palju tegevust toimus seal, nii et meie kohtadelt oli lihtsalt kõige parem vaade sinna üles.

Kuigi Linnateatril on "Tõe ja õiguse" teine osa juba 2005. aastast mängukavas, siis suurem osa näitlejatest vahetati 2012. aastal 25. lennu poiste ja tüdrukute vastu välja. Nii et mängisid muidugi näiteks Henrik, Karl, Märt ja Priit, Kaspar. Kuigi poisse oli korraga päris palju, paistsid kõik hästi välja. Henrik mängis Tigapuud. Mikk Jürjensi Vainukägu oli selline korralik ja samas totuke. Märt oli Lible, veel otum. Priit oli Sikk, kui ma õigesti mäletan. Ja Kaspar vürst Bebutov, Liis Lass Ramilda.

Kõik see värk hakkas pihta Indreku ehk Karli saabumisega. Maurus oli ka muidugi pidevalt kohal. See dramatiseering oli nii hoogne kogu aeg, oli muidugi ka vahele jäetud asju, aga hiljem ilmusid ikka mingid vihjed välja ja pandi kõik kokku. Aga teksti oli väga palju küll, eriti just Maurusel. Võiks ju arvata, et kui sadu kordi mänginud oled, on muidugi meeles. Aga ma hiljem lugesin ühte intervjuud, kus Aivar Tommingas ütleski, et nad polnud aasta jagu seda mänginud ja ilma taastusproovita tegid kohe esimese etenduse sel aastal ära. Huh.

Kujundusest olidki kõige tähtsamad see lakapealne, mille all mina olin, mitu suurt ust seinas (mille juures ma ka istusin), pikk söögilaud, koolilauad, hästi suur tahvel, luukere... 

Mu jaoks olid võib-olla natuke tüütud olid need kohad, kus õpetajad midagi liiga kauaks heietama jäid või hoopis kangesti pidutsesid. Ootasin kogu aeg Indrekut ehk Karli tagasi. Ja muidugi Tigapuud. Indrek kasvas igatahes kogu loo jooksul päris kõvasti - läks Tigapuuga kaklema, hakkas jumala olemasolus kahtlema, koolis tööd tegema, Tiinaga mässama... ja üldse naistega. Ühed mu lemmikud olidki vist just Indreku ja Ramilda rääkimise kohad. Kuigi algul oli edvistamist ikka väga palju, siis kõik see, mis nad rääkisid, oli kuidagi nii ilus ja kurb samal ajal. Ja kui Ramilda juba surnud oli ja Indrek tema kirja luges, siis mul reaalselt juba pisarad jooksid, sest Liis Lass ehk Ramilda tuli samal ajal ise Indreku ja Mauruse selja taha istuma ja naeratama. Ja Kaisa ütles ka pärast, et kuradi mehed, näed, et ta meeldib sulle, aga lihtsalt ei tee midagi. Nagu Indrek tagasi ajas, et ta tema nime ütles või lihtsalt midagi ütlema ei hakanud. Varsti pärast seda olid nad muidugi juba Molli ehk Maiken Schmidtiga laka peal ja toimus üks maadlusvõte.

Lõpp läks juba hästi kiiresti. Puude lõhkumise koht oli hästi dramaatiline, aga mulle meeldis väga ikkagi. Plaksutati muidugi hästi kaua.

Kell oli juba 11 ja sumpasime pimedas kodu poole. 

Järgmisel hommikul saime veel kesklinnas Helenega kokku, jõime kakaod-teed-kohvi, käisime natuke poodides ringi ja siis bussijaama. Küll kõik käib kiiresti.


Marilda





kolmapäev, 23. september 2015

Liiga hull

Unustan kogu aeg vihmavarju kaasa võtta, kuigi siin viimasel ajal muud ei tulegi kui vihma. Homme läheme Anne-Mai ja Tiinaga ujuma ja sauna, nii et peab kraami kaasa pakkima. Täna käisime Kaisaga Werkus (vastavalt) teed ja lattet joomas ja kooki söömas. Sai igasugust arutatud. Ja pärast seda veel Pierre'i tagaruumi.

Terve Postimehe esileht on Savisaare artikleid täis. Ja nii palju kommentaare (969 praeguse seisuga) pole ma vist kunagi näinud. 

Pealkiri - "Miks suvi on palju parem kui sügis"

neljapäev, 17. september 2015

Püstijalukomöödia

Käisin kohe septembri alguses Tallinnas "Püstijalukomöödial" järel. Vihma sadas, aga ikkagi oli hea. Kui kohale jõudsin, valisin kõigepealt pool tundi šokolaadi, et Linnateatri valvelauda midagi vastu ka jätta ei oleks. Aga ei leidnud enda arvates piisavalt peent ja nii saalisin muudkui edasi-tagasi, kuni lihtsalt lõpuks ühe suure ära võtsin. Jalutasin vanalinnas, käisin Hobuveski juures ja siis ringiga jälle tagasi. Teatri valvelauast sain lõpuks kätte oma ilusa kollase plaadi, mis on nüüd täitsa minu oma. 

Sisaldab: vendi Kalmeteid, Kasparit, Jörgenit. DVD Paulilt.



Oleviste + Linnateater

Tallinnas oli vihmaga ka terve hunnik turiste. Toompea poole oli peaaegu võimatu liigelda, pidin kogu aeg end kuhugi äärde või hoopis keset teed suruma. Käisin veel raamatupoodides ja söömas ja siis läksin juba jälle rongi peale.

Õhtuks läksin Kaisa juurde. Kaisa oli mustikakooki ja igasugu asju teinud, jõime kohvi ka ja vaatasime DVD ära. Pärast tuli veel üks abielusaade, kus põhimõtteks oli abielluda inimesega, keda näinudki pole, aga kes iseloomu ja nõudmiste poolest sobima peaks. Õhtu lõpetuseks vahtisime "Kontakti" ja lugesin veel natuke ajakirju.

Laupäeval käisin Kinoteatri "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" vaatamas, mis oli väga tore. Hea süžee ja igasugused tähelepanekud, aga samas Kinoteater oli kõik üsna sujuvaks kõpitsenud. Ja kuigi teema on ikka väga tõsine või isegi traagiline kohati, siis paljud kohad suutsid ikka väga naerma ajada. Isiklikku vaatepunkti oli üsna palju, mis oli väga hea, sest kui nendest probleemidest kirjutatakse ja räägitakse, hüppavad ikka kõige tüüpilisemad üldteada asjad ette. Aga minu arvates just kellegi isikliku vaatepunkti näitamine aitab palju paremini ka kogu üldisest probleemist aru saada. Vot nii.

teisipäev, 17. märts 2015

Maailmakirjandus V

Miks seal huvitav on:

„Finnegans Wake“. Ilmus 1939, Joyce’i viimane romaan. 2 aastat enne Joyce’i surma.
Guugeldada - Glosses of Finnegans Wake. Romaani lahtiseletus. Tundub, et hullumeelse kirjutatud. Pooled sõnad on mingisugused oma leiutised. Pr ja saksa k natuke tõlgitud. Nagu Artur Alliksaar tegi seda luules eesti k. Selline asi, mida nimet keeleluuleks. Joyce oskas 20 keelt peaaegu täiuslikult (wha-??!!). Näiliselt tegu ingl k sõnaga, aga tegelikult mingi teise keele, nt vene, pr, hiina vms sõna. Tähendus võib viidata mitmele asjale – nt zouave. Suave – ingl k leebe. Kindlasti viide mingile teisele keelele. Miks ta seda tegi? See on siiski ka romaan, sellel on oma lugu. Lugu, kuidas Dublinis elab üks kõrtsmik, kellel on naine, 2 poega ja tütar. Kujutab nende elu. Kõrtsmiku naise nimi on Anna Livia Plurabelle. Nagu jõgi, mis läbi Dublini voolab vms. Shem ja Shaun – vastandid, kaksikvennad. Quark – el.osast veel väiksem osake, teadlased võtsid Joyce’ilt selle sõna. Saabki niimoodi lugeda, et see on nagu teadus. See pole meelelahutus, kuigi hullumeelse sõnad võivad ka nalja teha, aga see on teadus. Giambattista Vico – elas 17. saj. Tema ajastute tsüklilisuse teooria – kõik keerleb pidevalt, tsivil sünnivad ja surevad. In elud kordavad üksteist. Joyce püüdis igavest muutumist ja ringkäiku oma teksti panna. Tahtis ingl keelele kätte maksta?