Mul läheb alati enne reisi kiireks. Õhtul enne Austriasse minekut tulin ka hilja töölt koju ja hakkasin lõpuks pakkima. Tellisin veel endale takso ja läksin ööbussiga Tallinna, suurt magada ka ei jõudnud. Lennujaamas juba elu käis, naljakas, et seal on alati inimesi, lennud väljuvad alati, sest maailmas on ka igal pool aeg nii erinev. Igal juhul sain lennujaamas veel tund aega enne pealelaskmist oodata, aga mu värav oli otse lennujaama raamatukogu juures, heas kohas.
Kui lennukisse sain, oli ikka veel täitsa pime. Ma polnud kaua lennanud, nii et ootasin õhku tõusmist hirmsasti. Sain üksi ka istuda, nii et oli hästi mugav laiutada. Kui taevas olime, siis mõtlesin jälle, et kuidas see ikka võimalik on. Lennuk on ju nii suur ja raske, et kuidas see õhus püsib. Igatahes oli väga ilus, alt paistsid kuldsed tuled ja oli natuke lumine-vesine-külm, nii et kõik siras.
Kuulasin muusikat ja vahepeal jälle magasin ja lõpuks olimegi Viinis, veel 15 minutit enne ettenähtud saabumisaega. Viini lennujaam tundus isegi tuttavana, mis sest, et viimati olin seal neli aastat tagasi. Julia kirjutas, et tal oli bussiga probleem ja ta jääb hiljaks. Käisin siis veel ringi, vahepeal istusin ja ootasin ja lõpuks leidsimegi üksteist üles. Lennujaama juures oli tuuline ja hoopiski mitte nii soe, kui ma olin arvanud. Johannes ütles ka, et ära liiga soojade riietega tule, muidu hakkab palav. Aga üsna kevadine oli siiski.
Saime metroojaamas oodata, sest kohe õiget metrood ei läinud. Julia aitas mul 72 tunni pileti ka osta. Vahepeal küsiti meilt (Julialt) hästi palju teed ka, üks isegi pöördus minu poole, aga siis viis kokku, et oli sekund tagasi inglise keelt kuulnud ja ütles, et "Oh, not German", siis aga Julia teatas, et ta räägib saksa keelt küll. Kokku pidime kolm korda ümber istuma, sest Julia ja Johannes elavad Viini äärelinnas Maueris. Rääkisime, et kodus joome natuke kohvi, et ma vahepeal magama ei jääks, aga ma olin juba nii rõõmus Viini jõudmise üle, et väsimus kadus lihtsalt ära.
Mauer oli kena, meie maja lähedal asus üks itaalia restoran Leonardo, mis mulle kohe DiCapriot meelde tuletas. Siis veel lillepoode, kus müüdi ka neid hästi kalleid ja ilusaid küünlaid. Johannese ja Julia hoov oli juba hästi kevadine. Väljas olid suur laud ja pink ka, maja seina ääres oli ka tohutult palju pinke päikese võtmiseks. Hästi tore oli see, et Johannese ja vanemate korterid asuvad täpselt üksteise kõrval, aga on ikkagi eraldi. Ma olin ette kujutanud, et Johannes elab lihtsalt teisel pool korterit või midagi sellist. Johannese ja Julia korter oli hästi armas ja valge. Jõime Juliaga ikkagi kohvi ja sõime küpsiseid, mille Johannes oli juba ammu-ammu Saaremaalt toonud. Ja väga head olid ikka veel. Pärast hakkasime linna tagasi sättima. Jälle tramm-metroo-metroo, aga minu arvates ei läinudki väga kaua aega. Käisime kesklinna kaubatänavatel ja raamatupoodides, kust ma raamatuid kokku ostsin. Vahepeal ostsime süüa ja sõime parlamendihoone juures roose täis pargis, roosid olid muidugi veel katte all. Siis läksime veel oma peasihtmärgi, ülikooli juurde. See oli ikka tohutult suur ja ilus. Julia näitas mulle veel ülikoolilinnakut ka, kus hooned olid osakonniti ära jaotatud. Soome-ugri osakonna juures käisime ka, aga see oli kinni.
Lõpuks läksime uuesti koju, Johannes pidi ka juba töölt koju tulema. Kui kohale jõudsime, siis teda ikkagi polnud, lõpuks Julia arvas, et ta on arvatavasti teises korteris ja mängib klaverit, ja mängiski. Kuna me olime terve päeva Juliaga inglise keelt rääkinud, siis tuli mul Johannesega rääkides ka algul inglise keel suhu (muidu on nii harjumatu temaga inglise keeles rääkida), aga varsti hakkasime juba soome keeles rääkima, nagu ikka. Julia hakkas ise leiba küpsetama ja meie muudkui rääkisime. Valisime õhtuks filmi ka, mida vaadata, lõpuks jäid sõelale "Matrix" ja "Harry Potteri" esimene osa saksa keeles. Me ei suutnud kuidagi otsustada, nii et viskasime kulli ja kirja ja tuli Harry. Sain saksa keele sõnavarale paar sõnakest täiendust, aga kogu filmi me lõpuni vaadata ei jõudnudki, kõik vajusime ära.
Järgmisel päeval läksime üsna vara välja ja olimegi terve päeva väljas. Ilm oli jälle ilus ja kohutavalt päikeseline. Kõigepealt läksime ühele suurele kirbuturule, kus oli kõiksugust kraami, raamatuid, ehteid ja kunsti. Julia leidis ühe raamatu oma magistritöö jaoks. Siis oli seal veel hästi suur toiduturg ka, mis nägi väga ilus välja. Sööma läksime ühte sushirestorani, kus Johannes tellis 36 makit ja mina taimetoidu sushi. Muidugi sai Johannes oma makidega enne valmis kui mina oma kaheksa rulliga.
Läksime Thaliasse, hästi suurde raamatupoodi. Huh, kui ilus ja tore seal oli. Näiteks poe keskel olid infolauad, kus istuvadki töötajad, kes otsivad sulle raamatu välja või ütlevad, kas neil üldse seda on. Üks türklane oli meid eelmisel päeval jälitanud ja nüüd oli ta sealsamas poes ja töötaja tuli pärast veel küsima, et kas ta segas teid ja kas ta kutsub turvamehed jne. Igal juhul ostsin endale Thaliast saksakeelse "Krabati". Ma lugesin selle eesti keeles alles eelmisel suvel läbi ja see on tohutult hea, nii et põhjus seda uuesti lugeda.
Käisime veel ühe raamatukogu katusel, kuhu treppidest ronida sai. Sealt oli hästi kevadine ja ilus vaade, olime seal kohe tükk aega. Siis kolasime veel toidupoodides. Ühes poes, kust ma hirmsasti šokolaadi kokku ostsin, olid juhuslikult Albert ja Christina. Alberti ja Johannese emad olid sõbrannad juba enne, kui poisid üldse sündisid, nii et nemad on ka väga head sõbrad. Ma läksin ka kohe nii rõõmsaks, sest ma olin Albertit enne pildi pealt näinud ja Johannes oli temast palju rääkinud ka. Ja lõpuks seisis pärisversioon poes. Tuli välja, et see pood oli kohe nende kodu lähedal ka. Igatahes sain ka Albertiga natuke rääkida. Pärast läksime veel ühte rahvusvahelisse toidupoodi, kus oli kõike.
Õhtul pidi veel Fabi meile külla tulema. Tegelikult pidi ta juba eelmisel õhtul tulema, aga Johannes arvas, et me oleme liiga väsinud. Fabi ja Johannes käisid koos lasteaias ka, Johannes oli mulle hommikul nende kollast lasteaeda näidanud. Fabit olin ma ka juba enne näha tahtnud, teadsin, et ta on hästi lõbus ja kirjutab naljakaid kommentaare. Ja siis Johannes ütleski, et sa ütlesid, et tahad teda näha, ja ma olin väga rahul. Vahepeal läks Johannes dumpsterima (poodide prügikastidest toitu tooma, tal on spetsiaalne võti ka), kusjuures nii palju toitu visatakse näiteks lihtsalt ühe pleki või millegi muu tühise pärast ära. Samal ajal, kui Johannest kodus polnud, tuligi juba Fabi. Ütlesin talle ka kohe, et ma tast palju kuulnud ja tema ütles, et jaa, ta on Johannese äge sõber. Ja lisas, et Johannes rääkis ka talle kõike meie reisist ja muust. Rääkisime juttu, kuni Johannes suure toiduhunnikuga tuli. Seal oli sõõrikuid ja puuvilju ja köögivilju ja kõike muud.
Siis hakkasime välja minema, plaan oli minna ühte lähedal asuvasse kohta veini jooma. Seal oli kaks saali, üks suitsetajatele ja teine mittesuitsetajatele. Mittesuitsetajate oma oli peaaegu tühi ja me saime hea laua. Kõigepealt jõime ühe pudeli valget veini ja pärast punast. Läksin poistega kaasa süüa vaatama, aga kuna mul oli kurk kipitama hakanud, siis ma ikkagi suurt ei söönud. Hästi lõbus oli neljakesi juttu rääkida. Vahepeal tuli kellelegi mõte pokaalist häält välja võluda. Jamasime kõik, aga kõige paremini tuli Fabil, kuigi ta väitis, et teeb täiesti suvalt ja hästi kergelt.
Punane vein oli päris hapu ja kange, ja kui ma lõpuks sellega ühele poole sain, siis pea juba natuke tuikas. 12 aegu pandi kõrtsike kinni ja hakkasime tagasi kõndima. Fabi läks ühte bussipeatusse, sest ta elas natuke kaugemal. Väljas oli jahe, aga kevadiselt jahe.
Pühapäeval magasime pikalt ja sõime igapäevast head puuviljade ja ise jahvatatud helvestega hommikusööki. Sain ka Johannese ja Julia käsijahvatajaga helbeid teha. Pühapäevaks oli kurk juba veel valusam, aga polnud ka veel kõige hullem. Istusime pikemalt kodus, Johannes tegi IT-töid, tõmbas mulle pilte, printis, skännis. Me Juliaga istusime päikese käes ja rääkisime juttu.
Johannese pere tuli ka suusapuhkuselt Lõuna-Austriast tagasi, kuigi lumega hakkas juba kitsas seal. Pärast pidi Lena, Johannese õde, ka tulema. Vahepeal hakkas Johannes dumpsteritud asjadest süüa tegema, kõigepealt lillkapsast. Juba jõudiski Lena ka kohale ja võttis lihtsalt sujuvalt söögitegemise enda kätte. Mis tuletab meelde, et peaks ka õppima panne professionaalselt liigutama ja pannkooki õhku viskama.
Vahepeal kutsuti meid teise korterisse kohvile ka. Ja veel toimus väike perekonnaväitlus, millest ma küll väga palju aru ei saanud. Albert oli õhtuks meid kõiki enda juurde kutsunud, ta saatis isegi Johannesele pärast kutse moodi asja, kus olid kirjas monsieur Hirvonen, monsieur Fuhrmann, monsieur Etzl ja mademoiselle Hirvonen, mademoiselle Scheiblauer ja mademoiselle Tomingas. Pärast kohvitamist hakkasimegi sättima, Domi ja Fabi kirjutasid Johannesele, et me läheks kõik sama bussiga, Domi pidi ühest peatusest enne meid peale tulema ja Fabi natuke pärast meid. Kui bussi jõudsime, oligi seal juba Domi suure kohvriga ees ootamas. Ta pidi järgmisel hommikul Brasiiliasse töökoolitusele minema. Kolmeks nädalaks. Järgmisest peatusest tuli peale Fabi, õigemini buss hakkas juba uksi kinni panema, aga Fabi lipsas veel peale. Siis pidime veel ühele rongile minema ja veel teisele ka. Üritasime Juliaga mulle järgmiseks päevaks sõidupiletit ka osta, aga esimesest rongijaamast ei saanud, teisest juba saime. Istusime teises rongis nii, et poisid olid ühel pool ja mina, Julia ja Lena teisel pool. Algul oli Johannes ka meie juures, aga siis jooksis üle. Siis hakkas Johannes Fabile õpetama eestikeelset lauset "Üks läheneb vasakult, teine paremalt". "Paremalt, paremalt," kordasin mina. Ja iga kord, kui nad "genau" ütlesin, kordasin ka seda järele. Sama "richtigiga".
See linnaosa, kus Albert elas, tundus hästi uhke ja lai, seal oli väga hea jalutada. Julia rääkis mulle tee peal, et Alberti ja Christina korter on vana arhitektuuriga ja hästi kõrgete lagedega. Kui nende juurde jõudsime, siis ütles Johannes veel mulle, et kõige parem asi selle korteri juures on vets ja et ma pean kindlasti seda vaatama. Selgus, et neil on Jaapani vets, mida sai igale poole liigutada ja mis oli soe. Albert ja Christina olid hirmus palju süüa ka teinud. Ma jälle eriti midagi ei söönud, sest kurk oli valus, aga teised kühveldasid hoolega. Fabi võttis õlut ja enne seda teatas mulle, et Christina on temaga alati nii õel. Ta oli Fabile öelnud, et ta õlut ei saa, vaid hoops Domi saab, kuna Fabi käib nende juures palju tihemini õlut joomas.
Rääkisime Julia ja Fabiga juttu ja vahepeal tõi Albert mitu taldrikutäit sushit ka. Sõin ikka ühe tüki ära, mille peale Albert kohe käsi plaksutas. Üldse olid kõik nii sõbralikud. Mingil hetkel hakati videoid ja laule vaatama, Fabi pani ühe valesti kuuldud sõnadega idamaise laulu, kus oli palju ägedaid saksakeelseid sõnu. Siis muidugi veel Stigi ja Johannese abiga pani Fabi ühe eestikeelse laulu ka, mis oli natuke hirmutava häälega. Fabi ütles, et ta kuulab seda pärast üksi kodus teki all.
Sain Alberti ja Domiga ka pikemalt rääkida. Albert rääkis nende reisist, nad olid Christina eelmisel aastal üheksa kuud Taimaal-Jaapanis-Vietnamis ja mujal reisinud, kuna nad ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Domi oli jälle eelmisel aastal Austraalias vahetuses. Kui ta minema pidi hakkama, et enne lendu natuke magada ka saaks, siis nad Albertiga kallistasid hästi armsalt. Selle peale õpetas Fabi mulle nende kohta "Domi und Albert sitzen unterm Baum, knutschen rum, man glaubt es kaum", mis mulle siiani mällu sööbinud on. Selle peale tegi Domi sama lause Fabist ja ühest tema ülikooli tüdrukust.
Vahepeal üritasid poisid põrandalt ilma käte abita püsti saada ja tegid muidu ilunumbreid. Johannes vist alustas sellega. Igatahes oli seda lõbus vaadata. Kui me ka lõpuks koju pidime minema hakkama (sest me pidime mu lennu pärast üsna vara tõusma), siis kõik kallistasid.
Rongis pidi Fabi üksi edasi sõitma, meie pidime rongi vahetama. Igatahes läks kõik nii kiiresti ja juba olimegi teise rongi peal ja siis bussi peal. Johannes ümises veel Chalice'i laulu motiivi. Ja siis kõndisime veel peatusest koju. Kui läksime, oli tunnelis olnud kamp noori tüüpe, kes arvatavasti raha küsisid. Johannes andis neile oma tee peale kaasa võetud šokolaadisõõrikud ära ja sai neist lahti.
Kodus pidi veel pakkima hakkama. Julia ja Johannes kahtlesid enne, kas mul mahuvad ikka raamatud kotti ära, aga täitsa mahtusid, jäi ruumi isegi natuke ülegi.
Järgmisel hommikul tõusime juba kell kuus, et igaks juhuks varasemale bussile minna. Johannes pidi ka vara tööle minema, nii et saime koos hommikusööki (puuvilju) süüa. Julia viis mu veel rongiga edasi ja viimase rongi peale pidin ise minema. Tee peal hüppas meile ligi üks naine ja andis tasuta ühe saiakesi, arvatavasti puhas reklaam. Teise rongi lõpp-peatus oligi lennujaam. Rongijaam ja lennujaam olid sujuvalt kokku ehitatud ja ühest kohast sai kohe teise. Ja varsti jõudsingi juba õige värava juurde ja hakati lennukile laskma. Ja siis läks kõik juba nii kiiresti ja ühe paiku olingi juba Tallinnas tagasi. Sadas muidugi palju lörtsi.
