Õhtu

2. veebruaril ärkasin vara, et hommikusele rongile jõuda. Läksin võib-olla natuke liiga vara isegi, sest mul oli vaja veel poodi minna, aga eriti midagi ei olnud lahti. Kotte ja asju oli mul hirmus palju ja eelmisel ööl olin umbes kell kolm magama läinud, sest keset ööd tuli veel meelde mingeid asju vaadata ja kontrollida ja muusikat kuulata. Kuigi ma mäletan, et enne seda olin ma päris unine.

Igatahes käisin hommikul hoopis raamatukogust läbi ja võtsin töö jaoks veel ühe raamatu kaasa, kuigi ma kartsin, et mul on juba niigi palju asju. Siis ma tulin lõpuks geniaalsele mõttele seljakott osta. Mul pole enam kaua seljakotti olnud, sest kogu aeg on tundunud lihtsam käekott osta ja ega kogu aeg nii palju asju ka pole, et peaks seljas tassima. Siis ma jooksingi ja ostsin kiiresti ära ja juba sõitsingi viimast korda vanasse korterisse. Seal tahtsin veel natuke asju ümber pakkida ja muidugi võti tuli ka ära viia. Aeg läks võrreldes hommikuga siis juba kohutavalt kiiresti ja juba ma olingi Tallinna bussi peal.

Tallinnas saime Anne-Maiga kokku. Panime mu suure kohvri ja koti hoiukapi, ma poleks tähelegi pannud, et Viru keskuses hoiukapid on, need tundusid rohkem nagu mingi disainitud sein. Sain Anne-Maile lõpuks sünnipäevakingituse ka ära anda (kuu aega hiljem) ja Anne-Mai oli mulle lahkumiskingituse teinud, mis oli väga lahe - šokolaad (see on nii hea!), huulepalsam (mida mul alati vaja on!) ja kaart. Mul on toas voodi kohal kaks nööri näpitsatega, kuhu saab pilte üles panna ja kui asju lahti pakkisin, panin selle kohe üles:

Ja teisel pool on ilus lill.

Rääkisime Anne-Maiga, kui tore on ikka vahepeal (ja mitte ainult vahepeal) joonistada ja et käsi läheb tõesti harjutades kogu aeg paremaks ja silm hakkab rohkem kujundeid märkama. Käisime kõigepealt Solarises söömas, vaatasime Tigeris asju ja siis läksime veel Postimajja jäätist sööma. Ma kahetsesin kohe, et ma suuremat jäätisetopsi ei võtnud, sest see oli ülihea. Anne-Mai aitas mu Viru juures bussile ja juba oligi aeg lennujaama kobida. Lumi oli veel maas (võib-olla on Eestis praegu ka?) ja kui ma kohale jõudsin, siis kohver ikka krudises korralikult lume sees. Muidu tundus, et lennujaamas on vähe inimesi. Kui ma pagasit ära viima läksin, siis ma mõtlesin ka mitu korda, et kas ma olen juba liiga vara kohal või miks kedagi ei ole. Kohver kaalus mul 19.3 kilo, ma olin ikka väga rõõmus, sest ma arvasin, et see võib üle 20 olla ja pean juurde maksma. Ja see kohver tundus ikka väga raske ka. Peale selle oli mul üks sang juba suvel katki läinud, nii et kui keegi sealt tõmbas, tuli see kohvri seest välja. Mõtlesin veel, et peakski selle sisi välja jätma, aga see nägi nii imelik välja, et ma panin selle kogu aeg tagasi...

Turvakontroll läks ka hästi, ma piiksuma ei hakanud. Kõrvarõngad ja asjad olin muidugi ka kõik igaks juhuks ära võtnud. Vahepeal oli mul hästi palav ja siis jälle külm. Ma olin ühe õhema mantli kaasa võtnud, aga see ei mahtunud pagasisse ära ja siis mul oli see vahepeal jope all. Aga lennujaamas sain selle juba ära võtta ja lennukile mineku ajaks otsustasin kõik seljakoti toppida, nii et mulle ainult kaks asja näppu jääks, nagu peab. Kuigi keegi ei vaadanud vist nagunii. Veel viimasel hetkel vahetati lennu värav ära, algul oli värav 2 ja siis 16, mis oli hästi kaugel nurga taga, nii et ma kogu aeg mõtlesin, kas see on ikka õige värav. Väga vähe inimesi oli ka. Kui lennukisse sain, siis selgus, et umbes 15 ainult peale minu. Sai vabalt kohta valida, kus istuda. Mulle oli itsekoht keskele pandud, aga istusin siis ikkagi akna juurde, mis sest, et pimedas eriti midagi ei näinud. Aga kaks korda oli väga ilus - õhku tõustes, kui all Eesti tulesid näha oli, ja maandudes, kui igal pool olid lennujaama rohelised ja punased tuled. Muidu lennukis oli vahepeal päris külm ja siis müra oli kuidagi valjem kui tavaliselt, nii et ma lausa pidin aeg-ajalt muusikat panema, kuigi ma tahtsin akut hoida, juhuks kui ma pean korteri tüdrukutele helistama.

Kui kohal olin, siis jooksin kohe muidugi kohvrit otsima ja lõpuks sain kätte. Ma olin juba ette kujutanud, et kindlasti see ei jõua kohale ja mida kõike. Viini lennujaamas oli kohutavalt palav, nii et ma olin vist näost suht punane, kui lõpuks turvatsoonist välja jõudsin. Pidime Fabi ja Johannesega McDonaldsi juures kokku saama, kuna see on suur ja kohe väljapääsu juures. Nad olid tegelikult vist juba ootelaua juures seisnud, aga ma muidugi ei näinud neid kohe. Igatahes jooksis Fabi minu juurde ja hakkas kohe saksa keeles rääkima ja ma üritasin midagi vastata ja siis läksime Johannese juurde, kes laua juures ootas. Ülitore oli jälle näha, kuigi alles juulis nägime, see ei tundugi nii pikk aeg. Või ikkagi.

Siis hakkasime välja liikuma ja konkreetselt tõesti ei näinud ühtki inimest enam. Käisime parkimistsoonides ja sõitsime liftiga jne. Johannes ütles, et me oleme natuke eksinud, s.t nad ei leidnud kohe Fabi autot üles. Fabi pidi automaadist veel parkimiskaardi ka kätte saama. Aga päris kiirest läks ja juba  jõudsimegi A3 juurde (Fabi Audi). Johannes küsis veel minult, kas ma tahan ise ees või taga istuda. Aga ta istus ikkagi ise ette, hea oligi, sest ma poleks osanud navigaatorilt midagi välja lugeda ega Fabile öelda. Siis ma pidin veel Fabi jopetaskut selle parkimiskaardi kätte saama, et me tõkkepuu alt välja saaks.

"It's in my breast pocket," ütles Fabi. 
"In which, right or left?" küsis Johannes. 
"I only have one breast." 


Kui me ühelt keeruga kiirteelt läbi sõitsime, siis ta ütles, et nüüd on kõige ohtlikum osa möödas ja ma võin turvakiivri ära võtta. "Mul on ainult see turvavöö," ütlesin ma talle kurvalt. 
"Seda ära küll enne sõidu lõppu ära võta. Ma ei luba," ütles Fabi.

Nad näitasid tee peal igasugu kohti, kus nad päeval juba olnud olid või kuhu tasuks minna. Mina märkasin mingit Johannes Apotheket. Ja pool tundi pidime umbes sõitma, aga see läks nii kiiresti ja juba olimegi minu maja ees. Ma olin rääkimise ja vahtimisega nii hoogu sattunud, et unustasin tüdrukutele üldse kirjutada, et juba sõidame ja nii, aga nad nagunii teadsid saabumisaega ka. Igatahes olime navigaatori abiga täpselt maja ees ja kuna aadressis oli numbritega väike asi, et me ei teadnud, kas teine number 2-3 on korteri number või veel trepikoda, siis ukse ees ma natuke kahtlesin, kas on ikka õige uks. Aga Johannesel oli veel mingi postiljonide võti ja me saime sellega kohe suurest uksest sisse. Postkastide juures tuli välja, et ikkagi on õige koht, sest nimed olid samad. Ja kui korteri ukse juurde jõudsime, siis seal oligi 2-3, nii et korteril on lihtsalt kaks numbrit. 

"Kes on julge?" küsis Johannes ja vaatas uksekella poole.
"Mõtle, sa jääd siia järgmiseks viieks kuuks," ütles Fabi.
"Võib-olla isegi kuueks," ütlesin mina.
"Või kuueks."
Igal juhul vajutasin ma uksekella ära ja tüdrukud tegid kohe lahti. Nad näitasid meile kohe korterit, mis on lihtsalt ülisuur mu arvates. Vannituba ja WC on eraldi ja köök on ka mitte just ülisuur, aga täiesti piisavalt suur. Ja koridor on hiiglaslik. Kui me minu tuppa jõudsime, teatas Fabi kohe, et me võime toad ära vahetada: mina kolin tema tuppa ja tema tuleb siia. See tuba on lihtsalt hiiglaslik, tegelikult veel kõige suurem tuba korteris. Isi tuba on natuke väiksem ja Sophie tuba kõige väiksem. Igatahes ruumi siin on.

Siis sõime natuke, Sophie oli süüa teinud. Fabi ja Johannes jäid ka veel paariks tunniks istuma. Fabi ütles, et ta on juba kodus söönud ja süüa ei taha,ja kui Johannesel taldrikul hunnik toitu oli, siis võttis ta kohe kahvliga Johanneselt ühe tüki kartulit :D Juua ta kah kahjuks midagi peale vee ei saanud, sest ta pidi veel Johannese ja enda koju viima. Igal juhul rääkisime juttu, inglise ja vahepeal saksa keeles ka. Kui algul oli ikka väga raske suuliselt saksa keeles midagi rääkida, siis nüüd ma saan juba mingite lausete tegemisega hakkama. Sophie ja Isi aitavad ka muidugi väga.

Isi pidi vara magama minema, kuna ta peab töö jaoks juba kell 5 hommikul tõusma. Ta näitas mulle veel mõned asjad kätte ära ja siis jäime neljakesi. Lõpus ma sain veel Fabile Põhjala õlle ära anda, mille ma kaasa olin vedanud, ja Johannesele šokolaadi. Johannes ütles, et ta oli just sedasama õlut Viinis joonud, kuna on üks baar, kus saab eri maade õllesid. Ja siis nad hakkasidki juba minema, Johannes oli veel terve päeva tööl olnud ja tal oli järgmisel hommikul leedu keeles test ka. Nad läksid niigi hilja ära, alles 11 või pool 12 või nii. Mul endal valutas juba söömise ajal pea päris kõvasti, ilmselt kogu selle reisiväsimuse tõttu, kuigi ma arvasin, et mul jätkub palju rohkem energiat, sest algul oli meil veel plaanis baari või kuhugi minna. Aga kui nad ära läksid, käisin veel ainult pesemas ära, asju lahti pakkida ega midagi ei jõudnud ja läksin kohe magama ja ärkasin 10 minutit enne äratust.

Minu tuba:

Homme 18

Raske uskuda, et juba homme lähengi ja juba õhtul olen uues kodus. Loodan-väga, et lennujaamas läheb kõik kenasti ja et ma poolt kohvri sisu ära viskama ei pea. 

Täna käisin veel Jakobis kooliasju tegemas, aeg läks kiiresti ja juba oligi õhtu. Nüüd olen asju sättinud ja väga tahaks mõned asjad (õpikud) veel kaasa võtta, aga vist ei mahu.

Skam

Nädala pärast sõidan juba Viini. Varsti peab hakkama asju pakkima, sest see jääb mul alati viimasele minutile ja peaaegu alati unustan ma midagi tähtsat maha ka ja see ei oleks hea, kui seekord ka nii läheb. Täna tundus veel natuke vara pakkida, aga äkki homme või hiljemalt reedel võiks pihta hakata. Laupäeval kolime nagunii minu asju ka. Ja homme õhtul on sünnipäev.

Täna oli tööl lahkumispidu. Ma ostsin sinna suure (sacher)tordi ja kohapeal oli ka palju asju. Vedas sellega ka, et kõik tulla said. Sain kingiks sinist, musta ja valget värvi asju. Muidu oli tore ja liigagi kiiresti sai pidu juba läbi, tegime mingeid lolle nalju ja rääkisime külalistest ja muudest inimestest. Pool torti pidin veel kaasa ka võtma, aga ma loodan, et saame homme süüa, sest üksi juba kuut tükki ära süüa ei jõua.

Austrias on mul tuba olemas (töölt küsiti, et kas käisin vaatamas ka), peaks selline suur olema. Mulle tulevad Fabi ja Johannes autoga järele ja viivad koju kohale. Ja pärast tahtsid nad veel välja minna, mis on väga hea mõte. Me ei olegi jälle pool aastat näinud ka. Järgmisel päeval lähen teise eesti tüdruku ühika võtit ära tooma ja keeletesti peaks ka võimalikult kiiresti ära tegema, sest ma panin ennast veebruari intensiivkursusele kirja. Muidu on mul veebruar üsna vaba, kui see intensiivkursus välja arvata!

Ich weiß worüber ich rede

Täna ja eile on hästi tume ilm olnud, nagu oleks tõesti keegi mingeid sätted ära muutnud. Naljakas, et õige talv alles tuleb, paks lumi on juba maas olnud, jõulud oleks nagu juba ära olnud ja puha ja nüüd hakkab kõik uuesti pihta. Raekoja platsi mets jõuti kah just selleks ajaks üles panna.

Tahaks, et oleks aega oma asjadega tegeleda ja asju sorteerida ja kasutuid ära visata või ära anda, aga iga päev on põhimõtteliselt nii palju tegemist olnud, et polegi suurt midagi jõudnud. Aber es geht, glaub an mich, es wird ja mal laufen.

Wir gehen ins Kino

Kinomaniakkidel on ära vaadatud "Mees, kes jäi ellu" (The Revenant), "Zootropolis" ja "Deadpool". Kõik  on täitsa head filmid (ühes on DiCaprio) ja minu valitud. Anne-Mai ütles, et mul on hea maitse. Homme lähen üksi kinno, sest kolme euroga piletit ignoreerida oleks košmaar, ja seda ma ei taha teha. Lähen hästi hilja õhtul, sest varasemale seansile olid juba peaaegu kõik piletid välja müüdud ja ees istuda ma ei taha.

Täna oli üsna päikeseline ja sai päikseprillid panna, ammu polnud seda imet juhtunud. Uskumatu, et kevad tulebki. Noh, muidugi see tuleb igal aastal, aga tõesti andis kaua oodata. Ja kuigi Andrusel on õigus, et suvi on selles mõttes inetu, et iga jorss on peaaegu paljas ja üldse mitte iialgi viisakalt riides ning kõik aelevad kuskil maas, siis ma ikkagi hirmsasti armastan kuumust, armastan kogu seda leitsakut ja lämbet õhku ja suveriideid. Muidugi juhul, kui temperatuur üldse üle 16 kraadi plaanib tõusta. Enne seda ma ei mängi. Homseks lubati õnneks 17 kraadi, nii et võit on minu poolel.

I'm supposed to be the one... 

Man glaubt es kaum

Mul läheb alati enne reisi kiireks. Õhtul enne Austriasse minekut tulin ka hilja töölt koju ja hakkasin lõpuks pakkima. Tellisin veel endale takso ja läksin ööbussiga Tallinna, suurt magada ka ei jõudnud. Lennujaamas juba elu käis, naljakas, et seal on alati inimesi, lennud väljuvad alati, sest maailmas on ka igal pool aeg nii erinev. Igal juhul sain lennujaamas veel tund aega enne pealelaskmist oodata, aga mu värav oli otse lennujaama raamatukogu juures, heas kohas.

Kui lennukisse sain, oli ikka veel täitsa pime. Ma polnud kaua lennanud, nii et ootasin õhku tõusmist hirmsasti. Sain üksi ka istuda, nii et oli hästi mugav laiutada. Kui taevas olime, siis mõtlesin jälle, et kuidas see ikka võimalik on. Lennuk on ju nii suur ja raske, et kuidas see õhus püsib. Igatahes oli väga ilus, alt paistsid kuldsed tuled ja oli natuke lumine-vesine-külm, nii et kõik siras.

Kuulasin muusikat ja vahepeal jälle magasin ja lõpuks olimegi Viinis, veel 15 minutit enne ettenähtud saabumisaega. Viini lennujaam tundus isegi tuttavana, mis sest, et viimati olin seal neli aastat tagasi. Julia kirjutas, et tal oli bussiga probleem ja ta jääb hiljaks. Käisin siis veel ringi, vahepeal istusin ja ootasin ja lõpuks leidsimegi üksteist üles. Lennujaama juures oli tuuline ja hoopiski mitte nii soe, kui ma olin arvanud. Johannes ütles ka, et ära liiga soojade riietega tule, muidu hakkab palav. Aga üsna kevadine oli siiski.

Saime metroojaamas oodata, sest kohe õiget metrood ei läinud. Julia aitas mul 72 tunni pileti ka osta. Vahepeal küsiti meilt (Julialt) hästi palju teed ka, üks isegi pöördus minu poole, aga siis viis kokku, et oli sekund tagasi inglise keelt kuulnud ja ütles, et "Oh, not German", siis aga Julia teatas, et ta räägib saksa keelt küll. Kokku pidime kolm korda ümber istuma, sest Julia ja Johannes elavad Viini äärelinnas Maueris. Rääkisime, et kodus joome natuke kohvi, et ma vahepeal magama ei jääks, aga ma olin juba nii rõõmus Viini jõudmise üle, et väsimus kadus lihtsalt ära.

Mauer oli kena, meie maja lähedal asus üks itaalia restoran Leonardo, mis mulle kohe DiCapriot meelde tuletas. Siis veel lillepoode, kus müüdi ka neid hästi kalleid ja ilusaid küünlaid. Johannese ja Julia hoov oli juba hästi kevadine. Väljas olid suur laud ja pink ka, maja seina ääres oli ka tohutult palju pinke päikese võtmiseks. Hästi tore oli see, et Johannese ja vanemate korterid asuvad täpselt üksteise kõrval, aga on ikkagi eraldi. Ma olin ette kujutanud, et Johannes elab lihtsalt teisel pool korterit või midagi sellist. Johannese ja Julia korter oli hästi armas ja valge. Jõime Juliaga ikkagi kohvi ja sõime küpsiseid, mille Johannes oli juba ammu-ammu Saaremaalt toonud. Ja väga head olid ikka veel. Pärast hakkasime linna tagasi sättima. Jälle tramm-metroo-metroo, aga minu arvates ei läinudki väga kaua aega. Käisime kesklinna kaubatänavatel ja raamatupoodides, kust ma raamatuid kokku ostsin. Vahepeal ostsime süüa ja sõime parlamendihoone juures roose täis pargis, roosid olid muidugi veel katte all. Siis läksime veel oma peasihtmärgi, ülikooli juurde. See oli ikka tohutult suur ja ilus. Julia näitas mulle veel ülikoolilinnakut ka, kus hooned olid osakonniti ära jaotatud. Soome-ugri osakonna juures käisime ka, aga see oli kinni. 

Lõpuks läksime uuesti koju, Johannes pidi ka juba töölt koju tulema. Kui kohale jõudsime, siis teda ikkagi polnud, lõpuks Julia arvas, et ta on arvatavasti teises korteris ja mängib klaverit, ja mängiski. Kuna me olime terve päeva Juliaga inglise keelt rääkinud, siis tuli mul Johannesega rääkides ka algul inglise keel suhu (muidu on nii harjumatu temaga inglise keeles rääkida), aga varsti hakkasime juba soome keeles rääkima, nagu ikka. Julia hakkas ise leiba küpsetama ja meie muudkui rääkisime. Valisime õhtuks filmi ka, mida vaadata, lõpuks jäid sõelale "Matrix" ja "Harry Potteri" esimene osa saksa keeles. Me ei suutnud kuidagi otsustada, nii et viskasime kulli ja kirja ja tuli Harry. Sain saksa keele sõnavarale paar sõnakest täiendust, aga kogu filmi me lõpuni vaadata ei jõudnudki, kõik vajusime ära.

Järgmisel päeval läksime üsna vara välja ja olimegi terve päeva väljas. Ilm oli jälle ilus ja kohutavalt päikeseline. Kõigepealt läksime ühele suurele kirbuturule, kus oli kõiksugust kraami, raamatuid, ehteid ja kunsti. Julia leidis ühe raamatu oma magistritöö jaoks. Siis oli seal veel hästi suur toiduturg ka, mis nägi väga ilus välja. Sööma läksime ühte sushirestorani, kus Johannes tellis 36 makit ja mina taimetoidu sushi. Muidugi sai Johannes oma makidega enne valmis kui mina oma kaheksa rulliga.

Läksime Thaliasse, hästi suurde raamatupoodi. Huh, kui ilus ja tore seal oli. Näiteks poe keskel olid infolauad, kus istuvadki töötajad, kes otsivad sulle raamatu välja või ütlevad, kas neil üldse seda on. Üks türklane oli meid eelmisel päeval jälitanud ja nüüd oli ta sealsamas poes ja töötaja tuli pärast veel küsima, et kas ta segas teid ja kas ta kutsub turvamehed jne. Igal juhul ostsin endale Thaliast saksakeelse "Krabati". Ma lugesin selle eesti keeles alles eelmisel suvel läbi ja see on tohutult hea, nii et põhjus seda uuesti lugeda.

Käisime veel ühe raamatukogu katusel, kuhu treppidest ronida sai. Sealt oli hästi kevadine ja ilus vaade, olime seal kohe tükk aega. Siis kolasime veel toidupoodides. Ühes poes, kust ma hirmsasti šokolaadi kokku ostsin, olid juhuslikult Albert ja Christina. Alberti ja Johannese emad olid sõbrannad juba enne, kui poisid üldse sündisid, nii et nemad on ka väga head sõbrad. Ma läksin ka kohe nii rõõmsaks, sest ma olin Albertit enne pildi pealt näinud ja Johannes oli temast palju rääkinud ka. Ja lõpuks seisis pärisversioon poes. Tuli välja, et see pood oli kohe nende kodu lähedal ka. Igatahes sain ka Albertiga natuke rääkida. Pärast läksime veel ühte rahvusvahelisse toidupoodi, kus oli kõike.

Õhtul pidi veel Fabi meile külla tulema. Tegelikult pidi ta juba eelmisel õhtul tulema, aga Johannes arvas, et me oleme liiga väsinud. Fabi ja Johannes käisid koos lasteaias ka, Johannes oli mulle hommikul nende kollast lasteaeda näidanud. Fabit olin ma ka juba enne näha tahtnud, teadsin, et ta on hästi lõbus ja kirjutab naljakaid kommentaare. Ja siis Johannes ütleski, et sa ütlesid, et tahad teda näha, ja ma olin väga rahul. Vahepeal läks Johannes dumpsterima (poodide prügikastidest toitu tooma, tal on spetsiaalne võti ka), kusjuures nii palju toitu visatakse näiteks lihtsalt ühe pleki või millegi muu tühise pärast ära. Samal ajal, kui Johannest kodus polnud, tuligi juba Fabi. Ütlesin talle ka kohe, et ma tast palju kuulnud ja tema ütles, et jaa, ta on Johannese äge sõber. Ja lisas, et Johannes rääkis ka talle kõike meie reisist ja muust. Rääkisime juttu, kuni Johannes suure toiduhunnikuga tuli. Seal oli sõõrikuid ja puuvilju ja köögivilju ja kõike muud.

Siis hakkasime välja minema, plaan oli minna ühte lähedal asuvasse kohta veini jooma. Seal oli kaks saali, üks suitsetajatele ja teine mittesuitsetajatele. Mittesuitsetajate oma oli peaaegu tühi ja me saime hea laua. Kõigepealt jõime ühe pudeli valget veini ja pärast punast. Läksin poistega kaasa süüa vaatama, aga kuna mul oli kurk kipitama hakanud, siis ma ikkagi suurt ei söönud. Hästi lõbus oli neljakesi juttu rääkida. Vahepeal tuli kellelegi mõte pokaalist häält välja võluda. Jamasime kõik, aga kõige paremini tuli Fabil, kuigi ta väitis, et teeb täiesti suvalt ja hästi kergelt. 

Punane vein oli päris hapu ja kange, ja kui ma lõpuks sellega ühele poole sain, siis pea juba natuke tuikas. 12 aegu pandi kõrtsike kinni ja hakkasime tagasi kõndima. Fabi läks ühte bussipeatusse, sest ta elas natuke kaugemal. Väljas oli jahe, aga kevadiselt jahe.

Pühapäeval magasime pikalt ja sõime igapäevast head puuviljade ja ise jahvatatud helvestega hommikusööki. Sain ka Johannese ja Julia käsijahvatajaga helbeid teha. Pühapäevaks oli kurk juba veel valusam, aga polnud ka veel kõige hullem. Istusime pikemalt kodus, Johannes tegi IT-töid, tõmbas mulle pilte, printis, skännis. Me Juliaga istusime päikese käes ja rääkisime juttu.

Johannese pere tuli ka suusapuhkuselt Lõuna-Austriast tagasi, kuigi lumega hakkas juba kitsas seal. Pärast pidi Lena, Johannese õde, ka tulema. Vahepeal hakkas Johannes dumpsteritud asjadest süüa tegema, kõigepealt lillkapsast. Juba jõudiski Lena ka kohale ja võttis lihtsalt sujuvalt söögitegemise enda kätte. Mis tuletab meelde, et peaks ka õppima panne professionaalselt liigutama ja pannkooki õhku viskama.

Vahepeal kutsuti meid teise korterisse kohvile ka. Ja veel toimus väike perekonnaväitlus, millest ma küll väga palju aru ei saanud. Albert oli õhtuks meid kõiki enda juurde kutsunud, ta saatis isegi Johannesele pärast kutse moodi asja, kus olid kirjas monsieur Hirvonen, monsieur Fuhrmann, monsieur Etzl ja mademoiselle Hirvonen, mademoiselle Scheiblauer ja mademoiselle Tomingas. Pärast kohvitamist hakkasimegi sättima, Domi ja Fabi kirjutasid Johannesele, et me läheks kõik sama bussiga, Domi pidi ühest peatusest enne meid peale tulema ja Fabi natuke pärast meid. Kui bussi jõudsime, oligi seal juba Domi suure kohvriga ees ootamas. Ta pidi järgmisel hommikul Brasiiliasse töökoolitusele minema. Kolmeks nädalaks. Järgmisest peatusest tuli peale Fabi, õigemini buss hakkas juba uksi kinni panema, aga Fabi lipsas veel peale. Siis pidime veel ühele rongile minema ja veel teisele ka. Üritasime Juliaga mulle järgmiseks päevaks sõidupiletit ka osta, aga esimesest rongijaamast ei saanud, teisest juba saime. Istusime teises rongis nii, et poisid olid ühel pool ja mina, Julia ja Lena teisel pool. Algul oli Johannes ka meie juures, aga siis jooksis üle. Siis hakkas Johannes Fabile õpetama eestikeelset lauset "Üks läheneb vasakult, teine paremalt". "Paremalt, paremalt," kordasin mina. Ja iga kord, kui nad "genau" ütlesin, kordasin ka seda järele. Sama "richtigiga".

See linnaosa, kus Albert elas, tundus hästi uhke ja lai, seal oli väga hea jalutada. Julia rääkis mulle tee peal, et Alberti ja Christina korter on vana arhitektuuriga ja hästi kõrgete lagedega. Kui nende juurde jõudsime, siis ütles Johannes veel mulle, et kõige parem asi selle korteri juures on vets ja et ma pean kindlasti seda vaatama. Selgus, et neil on Jaapani vets, mida sai igale poole liigutada ja mis oli soe. Albert ja Christina olid hirmus palju süüa ka teinud. Ma jälle eriti midagi ei söönud, sest kurk oli valus, aga teised kühveldasid hoolega. Fabi võttis õlut ja enne seda teatas mulle, et Christina on temaga alati nii õel. Ta oli Fabile öelnud, et ta õlut ei saa, vaid hoops Domi saab, kuna Fabi käib nende juures palju tihemini õlut joomas. 

Rääkisime Julia ja Fabiga juttu ja vahepeal tõi Albert mitu taldrikutäit sushit ka. Sõin ikka ühe  tüki ära, mille peale Albert kohe käsi plaksutas. Üldse olid kõik nii sõbralikud. Mingil hetkel hakati videoid ja laule vaatama, Fabi pani ühe valesti kuuldud sõnadega idamaise laulu, kus oli palju ägedaid saksakeelseid sõnu. Siis muidugi veel Stigi ja Johannese abiga pani Fabi ühe eestikeelse laulu ka, mis oli natuke hirmutava häälega. Fabi ütles, et ta kuulab seda pärast üksi kodus teki all.

Sain Alberti ja Domiga ka pikemalt rääkida. Albert rääkis nende reisist, nad olid Christina eelmisel aastal üheksa kuud Taimaal-Jaapanis-Vietnamis ja mujal reisinud, kuna nad ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Domi oli jälle eelmisel aastal Austraalias vahetuses. Kui ta minema pidi hakkama, et enne lendu natuke magada ka saaks, siis nad Albertiga kallistasid hästi armsalt. Selle peale õpetas Fabi mulle nende kohta "Domi und Albert sitzen unterm Baum, knutschen rum, man glaubt es kaum", mis mulle siiani mällu sööbinud on. Selle peale tegi Domi sama lause Fabist ja ühest tema ülikooli tüdrukust.

Vahepeal üritasid poisid põrandalt ilma käte abita püsti saada ja tegid muidu ilunumbreid. Johannes vist alustas sellega. Igatahes oli seda lõbus vaadata. Kui me ka lõpuks koju pidime minema hakkama (sest me pidime mu lennu pärast üsna vara tõusma), siis kõik kallistasid.

Rongis pidi Fabi üksi edasi sõitma, meie pidime rongi vahetama. Igatahes läks kõik nii kiiresti ja juba olimegi teise rongi peal ja siis bussi peal. Johannes ümises veel Chalice'i laulu motiivi. Ja siis kõndisime veel peatusest koju. Kui läksime, oli tunnelis olnud kamp noori tüüpe, kes arvatavasti raha küsisid. Johannes andis neile oma tee peale kaasa võetud šokolaadisõõrikud ära ja sai neist lahti.

Kodus pidi veel pakkima hakkama. Julia ja Johannes kahtlesid enne, kas mul mahuvad ikka raamatud kotti ära, aga täitsa mahtusid, jäi ruumi isegi natuke ülegi.

Järgmisel hommikul tõusime juba kell kuus, et igaks juhuks varasemale bussile minna. Johannes pidi ka vara tööle minema, nii et saime koos hommikusööki (puuvilju)  süüa. Julia viis mu veel rongiga edasi ja viimase rongi peale pidin ise minema. Tee peal hüppas meile ligi üks naine ja andis tasuta ühe saiakesi, arvatavasti puhas reklaam. Teise rongi lõpp-peatus oligi lennujaam. Rongijaam ja lennujaam olid sujuvalt kokku ehitatud ja ühest kohast sai kohe teise. Ja varsti jõudsingi juba õige värava juurde ja hakati lennukile laskma. Ja siis läks kõik juba nii kiiresti ja ühe paiku olingi juba Tallinnas tagasi. Sadas muidugi palju lörtsi.

"Tõde ja õigus", teine osa

Saime piletid "Tõe ja õiguse" teise osa eelviimasele etendusele (mida on kümne aasta jooksul juba 150 korda mängitud). Ostmise lehed olid mul muidugi juba ette lahti tehtud, et kohe kell 11 saaks pihta hakata. Mõtlesime kuhugi teise või kolmandasse ritta osta, aga kogemata ostsin hoopis esimesse, sest suur kiirustamine oli. 

Kuuendal oktoobril loksusime lõuna ajal bussiga Tallinnasse. Tulin otse tunnist ja kahmasin Kaubamajast koti komme kaasa, sest kõht oli nii tühi. Tallinnasse jäime ööseks ka, sest etendus pidi kokku kestma viis tundi ja me poleks viimasele bussile enam jõudnud. Sõitsime linnas trammiga Mere puiesteele, käisime poes ja hakkasime oma hostelit otsima. Väga kaua ei pidanudki ekslema ja õnneks oli see teatrile ka üsna lähedal.

Tuba oli täitsa hea oma hinna kohta. Aga duši ja vetsu toas polnud, selleks pidi koridori peale jooksma. Hakkasime üsna kohe ennast valmis sättima, sest tahtsime enne teatrit sööma ka jõuda. Kaisal oli koht juba välja vaadatud, Klaus. 

Ja siis läksimegi otse teatrisse. Muidugi oli meil vahepeal sellega tegemist, sest foore ei olnud selliste kohtade peal, kus me üle tee minna tahtsime. Kõndisime siis natuke maad edasi ja jooksime ikka autode vahelt üle tee. Ja juba olimegi vanalinnas. Jõudsime natuke vara kohale, Põrgulava sissepääsu polnudki veel lahti tehtud, aga varsti kohe tehti.

All keldris oli palju käike. Kogu aeg mõtlesin, kas läheme ikka õigesse kohta või oleme juba kuskil näitlejate poolel. Ostsime kava ka, aga see just väga huvitav polnud.

Lõpuks saime saali ka. Ja meie esirea kohad olid muidugi täiesti lava sees, s.t mingit piiri vahel polnud. Mõtlesime, et kuidas me seal nüüd istume. Aga üsna varsti harjus ära ja kui etendus pihta hakkas, siis ma poleks osanud paremaid kohti tahtagi, sest meie kohal oli ka üks lakapealse moodi asi ja päris palju tegevust toimus seal, nii et meie kohtadelt oli lihtsalt kõige parem vaade sinna üles.

Kuigi Linnateatril on "Tõe ja õiguse" teine osa juba 2005. aastast mängukavas, siis suurem osa näitlejatest vahetati 2012. aastal 25. lennu poiste ja tüdrukute vastu välja. Nii et mängisid muidugi näiteks Henrik, Karl, Märt ja Priit, Kaspar. Kuigi poisse oli korraga päris palju, paistsid kõik hästi välja. Henrik mängis Tigapuud. Mikk Jürjensi Vainukägu oli selline korralik ja samas totuke. Märt oli Lible, veel otum. Priit oli Sikk, kui ma õigesti mäletan. Ja Kaspar vürst Bebutov, Liis Lass Ramilda.

Kõik see värk hakkas pihta Indreku ehk Karli saabumisega. Maurus oli ka muidugi pidevalt kohal. See dramatiseering oli nii hoogne kogu aeg, oli muidugi ka vahele jäetud asju, aga hiljem ilmusid ikka mingid vihjed välja ja pandi kõik kokku. Aga teksti oli väga palju küll, eriti just Maurusel. Võiks ju arvata, et kui sadu kordi mänginud oled, on muidugi meeles. Aga ma hiljem lugesin ühte intervjuud, kus Aivar Tommingas ütleski, et nad polnud aasta jagu seda mänginud ja ilma taastusproovita tegid kohe esimese etenduse sel aastal ära. Huh.

Kujundusest olidki kõige tähtsamad see lakapealne, mille all mina olin, mitu suurt ust seinas (mille juures ma ka istusin), pikk söögilaud, koolilauad, hästi suur tahvel, luukere... 

Mu jaoks olid võib-olla natuke tüütud olid need kohad, kus õpetajad midagi liiga kauaks heietama jäid või hoopis kangesti pidutsesid. Ootasin kogu aeg Indrekut ehk Karli tagasi. Ja muidugi Tigapuud. Indrek kasvas igatahes kogu loo jooksul päris kõvasti - läks Tigapuuga kaklema, hakkas jumala olemasolus kahtlema, koolis tööd tegema, Tiinaga mässama... ja üldse naistega. Ühed mu lemmikud olidki vist just Indreku ja Ramilda rääkimise kohad. Kuigi algul oli edvistamist ikka väga palju, siis kõik see, mis nad rääkisid, oli kuidagi nii ilus ja kurb samal ajal. Ja kui Ramilda juba surnud oli ja Indrek tema kirja luges, siis mul reaalselt juba pisarad jooksid, sest Liis Lass ehk Ramilda tuli samal ajal ise Indreku ja Mauruse selja taha istuma ja naeratama. Ja Kaisa ütles ka pärast, et kuradi mehed, näed, et ta meeldib sulle, aga lihtsalt ei tee midagi. Nagu Indrek tagasi ajas, et ta tema nime ütles või lihtsalt midagi ütlema ei hakanud. Varsti pärast seda olid nad muidugi juba Molli ehk Maiken Schmidtiga laka peal ja toimus üks maadlusvõte.

Lõpp läks juba hästi kiiresti. Puude lõhkumise koht oli hästi dramaatiline, aga mulle meeldis väga ikkagi. Plaksutati muidugi hästi kaua.

Kell oli juba 11 ja sumpasime pimedas kodu poole. 

Järgmisel hommikul saime veel kesklinnas Helenega kokku, jõime kakaod-teed-kohvi, käisime natuke poodides ringi ja siis bussijaama. Küll kõik käib kiiresti.

Marilda