Zwei Monate

Eelmisel nädalal keeras ilm nii soojaks ära, et lausa täielik suvi oli vahepeal. Päeval sai vabalt ilma jaki või jopeta ringi käia ja nädala lõpu poole viskas sooja isegi 24 kraadini, mis mind muidugi väga rõõmustas. Minu meelest 90% inimestest räägivad, kuidas neile külm ja jahe rohkem meeldib, aga minuga on küll vastupidi - mida soojem väljas on, seda parem. 

Käisingi pärast tunde lõuna ajal enamasti jalutamas, et kõige soojemal ajal võimalikult palju väljas olla. Museum Quartier' ja ülikooli peahoone ja raekoja juures hulkusin ja Justizpalastis sain ka lõpuks käidud. Sealne turvakontroll ei olnudki nii hull kui ma arvanud olin. Vaadati kiirelt kott läbi ja sai juba läbi ühe kapsli edasi minna. Inimesi polnud eriti näha, sellepärast tegin koridoridele ka ringi peale.

Kuidas siin kõik õitseb

Justizpalast

Volksgarten, siin peaks varsti roosid ka õitsema minema

Päike paistab nii kõvasti, et kõik jääb pildi peal tume

Museumsquartier

Nüüd ma olen juba üle kahe kuu siin elanud, ma pole veel kunagi nii kaua välismaal olnud. Soome suvekursused on alati 3-4 nädalat olnud ja isegi eelmisel aastal, kui Austriast Soome läksin, olin kokku ainult kuu aega ära. Aga ma olen ikka juba palju rohkem harjunud, algul oli ikka palju võõram tunne. Kõik saksakeelsed sildid ja saksa keelt rääkivad inimesed ja ühistransporditeated. Mul tuli küll kohe saksa keele kursus ka (nüüd mul kahjuks enam ei ole seda), aga algul oli ikka väga raske ise kohe midagi rääkima hakata. Nüüd on magistritöö pärast saksa keele õppimine (ja üldse siin ringivaatamine ka) natuke tagaplaanile jäänud, aga küll ma varsti selle töö valmis saan.

Kui ma tulin, siis oli siin veel lumi maas ja talvine. Varsti oli lumi juba ära sulanud, aga ikkagi oli siis veel talv. Nüüd on muidugi iga päevaga aina rohelisem ja rohelisem, kuigi sel nädalal küll enam nii väga soe pole ja tuuline on siin üldse väga tihti. Aega jääb töö kirjutamise kõrvalt kuidagi väheks, aga muidugi kõik on prioriteetide küsimus ka.

Pühapäeval käisin ESN Technikumi piknikul Neue Donau ääres. Oli päris hea ilm ja mul oli algul plaanis isegi ujuma minna, aga erasmuslased tahtsid üsna varjus istuda ja mul hakkas seal lõpuks külm. ESN-i tüübid olid võrkpalli ja slackline'i ka kaasa toonud. Pärastpoole läksin Handelskaist S-Bahniga Heiligenstadti ja sealt Setagaya parki, mis on Döblingi ühe Jaapani sõpruslinnaosa park. Ilus oli seal küll, aga inimesi ka palju. 

Neue Donau

Setagaya

Sain Lenaga kokku ja istusime Starbucksis vist üle kahe tunni ja rääkisime nende lapsepõlvest (sain teada, et nad tegid kunagi Tom Turbo sarju ja Johannes oli peaosas), uneparalüüsist ja hirmsatest asjadest. Järgmisel päeval kirjutas Fabi ja läksime pärast ta eksamit Vapianosse sööma ja rääkisime ka hästi palju juttu. Pärast käisime Mariahilfil ja sõitsime S-Bahniga Liesingisse ja käisime enne Johannesega väljaminekut Fabi juurest läbi. Nägin lõpuks kõik ta vinüülid ära ja kuulasime Bring Me The Horizoni esimest EP-d! Pärast läksime juba kolmekesi Schwedenplatzile ühte nende noorusaja baari, kus olid väga head ahjukartulid. Oleks ennast lolliks vist söönud. Mu Caipirinha maitses ka hästi.

Julia sünnipäeva tähistasime ka eelmisel reedel, käisime kesklinnas ühes baaris. Väga kaua me ei olnud, aga tore oli siiski.

Ja laupäeval lähen esimest korda Viinist välja, Hallstatti reisile.

Vihma sajab

Tegelikult enam mitte, aga hommikul, kui pudeleid konteineritesse ära viima läksin, siis sadas veel päris kõvasti. Ja eile sadas ka. Vastukaaluks reedele, kui oli 19 kraadi ja õhtul raamatukogust koju minnes oli ikka veel soe.  

ESN TU (tehnikaülikool) Wien pidi korraldama matka Klosterneuburgi, aga see lükati ka vihma pärast nädala võrra edasi. Ma mõtlen minna, sest tahaks Isi kodulinna ka ära näha ja muidu pole ma ka Viinist veel välja saanud. Täna käisin Erasbusi kontoris Hallstatti reisi raha ära viimas. Kontoriks oli neil renditud korter ja seda polnudki nii raske üles leida, aga koridorid olid küll täitsa pimedad, nii et võtsin mobiilist taskulambi välja. Igatahes tehtud! 

Avastasin juba eelmisel reedel Alberti ja Christina juurest peolt koju minnes, et metroopeatused (vähemasti need, mille juurest mina tulin) on üksteisele ikka päris lähedal. Ma läksin kohale trammiga, aga tegelikult oleks jala kiiremini ja otsemini saanud, sest ma elan neist umbes 12 minuti kaugusel. Üks peatus ja 400 meetrit, teine peatus ja 400 meetrit ja natuke veel ja juba kohal. Vahepeal ei tundugi Viin nii suur, aga samas kui ma tuletan meelde Floridsdorfi ja neid hiiglaslikke sildu, mis üle Doonau viivad, siis ikka on küll. Peale selle peaks Viin kokku umbes nii kaks ja pool Tallinna olema. Ja seda ei saa ka alahinnata, et siin 1,8 miljonit inimest elab.

Mul tuli geniaalne mõte, et mida kiiremini töö valmis saan, seda rohkem jääb mul aega siin ringivaatamiseks, kusjuures ma ei peaks siis üldse mõtlema, et midagi veel teha on. Aga loodetavasti on see maiks valmis! Võib-olla ma olen väga optimistlik, aga tore ju, kui see nii oleks.

Nädalavahetused

Kuigi Viinis on vana ja uhket arhitektuuri kohutavalt palju (isegi suurem osa tavalisi kortermaju on ikka väga uhked), siis tegelikult on seintel päris palju igasugu kaasaegset kunsti ka. Muidugi tavalisemate kohtade peal.

Püüan muidugi nii tihti kuskil väljas käia kui võimalik, aga et ma pean ka oma tööd kirjutama ja et ma seda viimasel ajal eriti kirjutanud pole, siis tuleb seda ka teha. Nädalavahetustel olen kaugemal käinud, näiteks Prateris (hiigelsuur lõbustuspark), aga ma jõudsin sinna nii õhtul, et lihtsalt jalutasin sealt läbi. Ja 21. Bezirkis ehk maailma lõpus ehk Floridsdorfis käisin ka, "Hei, Lilli!" raamatut toomas. Täna tuli mulle Saksamaalt  mu enda tellitud eksemplar ka lõpuks kohale, nii et nüüd poleks seda vajagi, aga minu oma on vähe inetum, nii et loen ikka raamatukogu oma lõpuni.

Käisin Cafe Museumis ära, see on Karlsplatzi lähedal. Cafe Central on veel plaanis, aga kuna see on Viini kõige kallim ja kuulsam kohvik, siis ma pole üldse kindel, kas sinna ilma reserveeringuta saab. Võiks ju keset päeva millalgi minna.

Igatahes päike paistis tol päeval väga soojalt, nii et mõtlesin väljas istuda, aga nii tuuliseks läks, et mõnelt laualt kukkusid veeklaasidki tuulega maha. Ma ise hoidsin ka oma kohviklaasi igaks juhuks kinni ja üritasin võimalikult kiiresti hakkama saada. Igatahes oli kohv väga hea ja kook üsna ka, aga maksid need muidugi väga palju. Samas nende palkade juures ei maksa tõesti imestada.

Kaffekunst da

Mulle väga meeldib Karlsplatzilt ooperiteatri juurde ja sealt Stephansplatzile kõndida. Need on nii mugavalt lähedal kõik üksteisele. Ja viimasel ajal olengi rohkem Stephansplatzil käinud, enne ei saanud ma kuidagi Mariahilfer Straßelt välja, aga nüüd pole ma seal enam nii palju käinud.

Käisin Hofburgi liblikamajas ka. Selline kasvuhoone, kus on troopilised taimed ja liblikad. Väga suur see ei olnudki. Sees oli nii hea soe! Suvi on ikka täiesti minu teema. Mul ei oleks midagi selle vastu kui väljas kogu aeg 30 kraadi oleks. Liblikad olid ka väga ilusad, seal oli samas nii palju rahvast, et tulin üsna kiiresti ära. Aga väga tore oli küll.

Ja Stephansdomis käisin ka lõpuks sees. Tornidesse vist ei lasta, aga peab uurima. Samas sees tuli ka vist midagi maksta, et päris altarite ja asjadeni pääseda. 

Ja Prateris on vist lausa kaks vaateratast isegi. Igal juhul paistis üks nii suur ja kõrge, et ma kahtlen, kas ma julgekski sellega sõitma minna.

Siis millalgi käisin veel ühte kohvikut Fett und Zucker otsimas, leidsin ka, aga see oli hästi pisike ja pühapäeval üsna täis. Nii et ostsin kooke kaasa.

Algul oli mul hirmus tuhin oma korterikaaslastele ka midagi süüa teha, kuna nemad tegid muidugi mulle/meile, kui me esimesel õhtul Johannese ja Fabiga tulime. Ma mõtlesin kogu aeg süüa ostes sellele, et kuidas ma saaks midagi kõigile teha. Ega ma nii tihti ka ei teinud, aga korra-paar nädalas ikka. Ja korterikaaslase poiss ja korterikaaslane on jälle mulle ka paar korda teinud. Nii tore on tõesti mõnikord, kui ise ei pea üldse midagi tegema ja keegi lihtsalt süüa pakub. Samas mul endal on ka ikkagi nii suur rõõm teistele teha. 

Wird sicher

Ülejäänud nädal möödus enamasti saksa keele kursusel või selle eksamiteks õppides. Näiteks pühapäeval ma ei läinudki üldse välja, vaid põhimõtteliselt õppisin terve päeva, sest järgmisel päeval pidi olema nii sõnade töö (need olid kõik väga kirved) kui ka lugemine ja kirjutamine. Kirjutamine on mulle miskipärast alati kõige kergem. Ma võin suvalist pada ajada ja mõte hakkab peaaegu kohe jooksma. Ma isegi ei viitsi eriti palju uusi võõraid sõnu juurde vaadata, vaid kirjutan lihtsalt selle sõnavaraga, mis mul on.  Näiteks mõnikord me pidime kodutöödeks kirjutama kirja presidendile ja oma unistuste mehe kirjelduse ja mida kõike veel. 

Teisipäeval oli ka eksam, seekord kuulamine ja grammatika ja sõnavara. Õnneks olin ma pühapäeval nii põhjalikult õppinud, et isegi teadsin sõnavaraküsimusi ka, aga paljudele oli üllatus, et sõnu ka küsiti. Soome tüdruk, kelle kõrval ma istusin, oli pidevalt mures, et ei saa kursuselt läbi ega osa raha tagasi. Siis ma hakkasin juba ka vaikselt mõtlema, et äkki mina ei saa läbi. 

Ja kodutööde hulk ka vahepeal vähenes (mõnikord oli kümme lehekülge teha ja veel näiteks see kiri kirjutada, hiljem aga näiteks ainult kolm lehekülge). Ja sellisel päeval hulkusin natuke rohkem metrooga ringi, mu missioon on avastada U2 liini, mis pidi vist kõige uuem olema. Niisis käisingi Volkstheateri juures, aga ilm oli kohutavalt tuuline ja jahe, nii et matsin mõtte edasi minna maha ja jalutasin ainult natuke ja tulingi juba tagasi.

Söögiasju peaks ka rohkem ette planeerima. Väljas on siin üsna kallis süüa, nii et ma olen ainult paar korda kohvikus käinud. Rohkem teen ise kodus valmis. Paar korda olen kõigile ka süüa teinud, mis mulle meeldib, aga samas nõuab jälle arvestamist ja planeerimist, sest näiteks Isi ei saa gluteeni süüa ja mina jälle suures osas gluteenist toitungi. Vahepeal. Aga ma teen alati nii palju süüa, et jätkub mitmeks päevaks, sest ma lihtsalt ei oska vähe teha miskipärast. Aga samas hea ongi, et jätkub.

Meil on ühiskassa ka, kuhu kõik panid 50 eurot, et osta asju, mida kõigil vaja läheb. Vahepeal kui midagi kõigile ostan, siis võtan sealt raha tagasi, aga üldiselt on mul raske nii arvestada, et see on nüüd mulle ja see on meile kõigile.

Mensas (üliõpilassöökla) peaks ka ära käima, kuigi paljud väidavad, et toit ei ole sea, eriti hea. Ja nende mõistes on see odav (viis eurot ja peale üks asi).

Olen siin Eestile reklaami ka teinud, näiteks rääkinud, et ma sain ühe euroga Tartust Tallinnasse ja et mõnikord maksavad meil kinopiletid ainult kaks või kolm eurot. Kõigil kukuvad karbid nii lahti. Aga samas nad ütlevad alati, et hea oleks elada Austrias ja siis Eestisse raha kulutama tulla. 

Siis neljapäeval oli meil veel suuline eksam ka takkapihta ja ma õppisin jälle päris kaua ja veel neljapäeva hommiku ka. Kõik olid päris närvis. Muidugi olin mina nagu alati viimaste seas, kes välja kutsuti. Mingisuguse ülikonsentratsiooni toimel suutsin ma päris palju juttu rääkida (tunnis ma rääkisin peaaegu alati vähe, sest paljud olid suured lobamokad ja algul ma üldse pigem kartsin rääkida) ja 19 punkti 20st skoorida! Siis ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki ta pani mulle selle pärast nii palju, et muud osad läksid pekki, haha. Aga nii ka ei olnud. Reedel tegime natuke tundi ja siis jaotati meile tunnistused lauale ja täitsa head tulemused olid. Ainult kuulamine polnud nii hea, sest ma seal muutsin vastuseid ja tõmbasin ühele kastile risti peale ja valisin teise ja neid ta ei lugenud ära. Aga mis sellest. Aga ma olin väga õnnelik eriti just pärast selle suulise osa lõppu. Julgesin juba palju rohkem rääkida ja kursusekaaslastega rääkisin ka juttu, kui tähistamiseks midagi esimest korda kohviautomaadist võtsin.

Saime natuke raha ka tagasi ja siis läksime parlamenti, kus teine grupp ka ees ootas. Päris põhjalik ekskursioon oli saksa keeles ja neil oli parlamendi kohta muidugi infovoldikuid ka ja isegi eesti keeles olemas! Parlament ise oli ülisuur ja muidugi väga-väga ilus, suurte saalide ja tohutute sammaste ja skulptuuridega.

U2 lilla liin ja Karlsplatzist saab igale poole ümber istuda

Parlament

Pärast ekskursiooni käisin veel Starbucksis istumas, sest päev oli üsna väsitav olnud ja ma olin vähe söönud. Jõin esimest korda Wiener Mélange'i, mis on nende kõige tuntum kohv. Ja see oli ülihea! Mulle meeldivad väga magusad ja heledad kohvid ja see läks väga täkkesse. Parajalt kange siiski ka.

Lõpuks olin ma nii väsinud, et ajasin kargu alla ja läksin otse koju, kui ma just jälle poodi ei pidanud minema.

Laupäeval olin üksi kodus, Isi läks Klosterneuburgi ja Sophie oli oma bf-i juures. Seega koristasin jälle natuke ja tegin kaua süüa ja lõunaks läksin linna peale. Käisin linnaraamatukogu kaarti tegemas ja võtsin juba raamatuid ka, siis Mariahilferilt läbi ja Hofburgi juures. Seal lähedal oli liblikate maja ka, peaks kunagi sinna ka minema. Ja parke peaks rohkem läbi tuustima, ma tahaks uuesti Volksgartenisse minna, kus me Juliaga eelmise aasta veebruaris istumas käisime. Siis kui ma ainult külas olin.

Ilm oli päris päikseline aga jälle nii tuuline. Mõned ütlevad, et Viinis ongi alati nii tuuline. No edu sellega, sest mina kavatsen igatahes sooja suve oodata.

Pärast Hofburgi käisin veel rahvusraamatukogus ka ära. Seal lugejakaardi tegemine maksis 10 eurot! Nii et juba selle pärast peaks ma sinna veel minema. Seal saab aga raamatuid ainult ette tellida ja midagi laenata eriti ei või.

Pühapäeval sain lõpuks päris kirja soome sõbrale valmis. Ma lükkan selliseid asju pidevalt edasi, mis nii kaua aega võtavad...

Ja siis oli mul plaan meie klaaspudelid konteinerisse ära viia (mul oli sel nädalal köök koristada) ja niisama Margareteni (minu linnaosa) peale uitama minna. Väga ilusaid ja värvilisi maju nägin ja leidsin meie raamatukogu ka üles, mis tundus päris pisike. Ja kuna pühapäeval on siin peaaegu kõik peale restoranide suletud, siis väga suurte plaanidega ma välja ei läinudki. Kuidagi kujunes aga nii, et vaatasin telefonist, et oh, Wieden (4. linnaosa, Margareten on 5.) on ka nii lähedal, jalutaks siis Naschmarkti ja Karlskirche juurde. Ja Karlskirche juures vaatasin juba, et ooper ja Stephansdom vaatavad nii kutsuvalt ja mahe õhk on ja inimesed jalutavad, et läheks sinna ka. Ja Stephansdomi juurest kõndisin jälle Schwedenplatzi ja läksin esimest korda üle Doonau. Kokku tuli mingi viie kilomeetrine matk, võib-olla natuke rohkemgi. Tagasi läksin küll metrooga, sest mingi aja peale läks jälle nii jahedaks ja mul oli ainult hea meel, et Schwedenplatzil ka mu koduliin U4 oli.

Hofburg

Rahvusrmtk

Krapfen

"Monet bis Picasso" näitusel oli veel terve hunnik kunstnikke ("Poussin bis David" näitus ka), algas prantsuse impressionistidega ja lõppes sakslastega. Ikka päris paljud nimed olid tuttavad, nii et kunstiajalootundidest on tõesti kasu olnud, aga samas päris paljud ei olnud ka. Ja nagu ma mäletan, siis meil jäi 12. klassi kunstiõpik üldse vist pooleli, eriti moodsa kunsti pealt...

Igal juhul Picassot oli näitusel kõvasti. Peale maalide oli ka tema graafikat ja isegi taldrikuid.

Mõne töö puhul oli selle tausta kohta ka palju infot kirjas. Tundub, et kunstnikud maalisid ikka oma naisi kõige meelsamini.

Mulle meeldisid veel supramatistid ja uusasjalikkus ka. Ja Mark Chagall! Mulle on alati hästi värvilised maalid meeldinud ja mida lapsikum, seda parem. 

Chagall

"Supramatistlik maastik"

Tondid

Täitsa kaasaegse kunsti näitus oli ka. Seal oli töid ikka seinast seina:

Kõige ülemisel korrusel sai veel Habsburgide eluruume ka näha. 

Ilmaga ei läinud eriti hästi. Ma olin võtnud pähe Albertinasse jala kohale minna ja tee peal maju pildistada, aga muidugi sadas vihma ja oli hall. Muidu on siin pea iga päev päikseline. Aga õnneks jäi vihma vähemaks ja pärast Albertinat kolasin veel natuke Stephansplatzil poodides. Kui parajasti metrood tagasi ootasin, kirjutas Johannes, et läheme õhtul välja. Jooksin kiiresti koju, sõin ja koristasin (iga nädal koristab keegi ühte osa korterist) ja jooksin uuesti metroole, et Mauerisse sõita. See asub siit ligi 8 kilomeetri kaugusel. Naljakas... Nagu Lähte või midagi. Aga linnas ei tundugi nii kaugel, eriti kui on metroo ja tramm.

Istusime algul Julia ja Johannese pool, Fabi ja Johannes rääkisid naljakaid jutte, kuidas Fabi koolis maailma kõige teravamat tšillit proovis ja näost tuld täis läks ja muudkui aevastas ja luksus ja läks veel matemaatika tundi. Ja kuidas Johannes sööklas ükskord terve suure moosipalli ühe ampsuga ära sõi. Fabi ütles veel, et tal peaks sellest kuskil isegi video olema.

Lõpuks läksime ühte heurigeni veini jooma. Mult küsiti kohe, mis veini ma tahan. "Valget," vastasin ma varmalt, sest tõesti valge vein on pea alati parem. Aga Johannese lemmik on punane, aga see mulle kohe meelde ei tulnud. Kiirustasin seletama, et minu pärast võib ka punase tellida, tegelikult vahet pole. Aga siis arvas Fabi, et ta võtaks ka kõigepealt pigem valget veini. Nii et valge veini võit.

Köök pandi heurigenis juba sel ajal kinni, aga Johannes hüppas ikka kuskilt kohale mingi saiaga. Ja kõik jõid oma veinid ülikiiresti ära, ainult mina jäin uimerdama. Kusjuures ma rääkisin kõigile, et mul kogu aeg juhtub, et ajan klaasi või pudeli ümber. Ja kõik ütlesid, et nemad küll kunagi ei aja.

Üritasin kogu aeg ekstra tähelepanelik olla, et ma klaasi ümber ei ajaks. Aga pärast mingeid shotte oli mu keskendumisvõime juba nii laes, et ma ausalt ei märganudki, kuidas ma klaasi katki tegin. Õnneks oli vein peaaegu ära joodud!

Robin Hood

Hakkan varsti välja minema. Tahan esimest korda päris jala kesklinna minna (metroo on 5 minuti kaugusel ja sa tõesti kasutad seda, kui sul semestrikaart on ja sellega peaaegu igale poole sõita saab) ja Albertinas ära käia. Me kunagi käisime seal klassiga, kui me reisil olime, aga see oli juba viis aastat tagasi ja neil on seal nüüd uued näitused ka.

Eile osutusin lõpuks ometi nii edukaks, et tulin selle peale, et H&M Home'ist saab endale varusaunalina osta. See tüdruk, kelle toas ma elan, jättis mulle ühe saunalina kasutada, aga ma tahan selle varsti pessu panna ja peale selle pesen ma juukseid ka nii tihti, et mul on kahte rätikut vaja. Käisin veel ühes kirjade järgi kodusisustuse poes, aga muidugi pidi see mõne päeva pärast kinni pandama ja nad müüsid veel viimaseid asju ühe ja kahe euroga ja ühtegi rätikut sealt küll ei paistnud, ainult terve hulk väikesi suvalisi asju.

Igal juhul olen ma ilusti kõigil kordadel oma kursusel käinud ja uue õpetajaga jääb hästi palju kodutöid, pluss ma peaksin veel jälle ise kogu õpiku sõnad läbi võtma, sest nende peale tuleb sõnade töid ka ja loomulikult tuleb eksamil ka kogu seda sõnavara kasutada. Ütleme nii, et me oleme jõudnud juba ühiskonna väärtuste ja probleemide, inimõiguste ja muude selliste teemadeni. Õnneks tõi Johannes mulle teisipäeval, kui ma ta bakatööd üle lugesin, eesti sõnaraamatuid ka, tervelt neli tükki. Nii et võtan need ette, kui linnast tagasi tulen. Peab tõesti päeva kasutama, sest tavaliselt istun ma päeval kolm tundi klassis ja peale selle läheb siin varakult pimedaks ka.

Aga eelmisel reedel enne kursusele minekut kirjutas Johannes, et kas tahan kokku saada. Muidugi tahtsin. Sophie oli veel suusapuhkusel ja Isi läks oma poisiga kinno ja Thermidesse ehk spaasse, nii et kutsusin Johannese siia. Üritasin smuutit ka teha (neil on smuutimasin), aga muidugi hoidsin seda liiga vähe aega peal ja valasin juba klaasidesse ja mõtlesin alles siis, et liiga paks smuuti on. Aga järgmine kord oli juba väga hea. Igatahes jõime smuutid ära, vaatasime muidugi "Skami" ja sõime Johannese ja Fabi toodud krõpse ka. Me jõudsime lausa kuus osa vaadata ja siis ma saatsin Johannese veel metroo peale, õnneks on see nii lähedal, nagu ma mainisin, ja Jo juurde saab sama liiniga, nii et ta ei pea isegi ümber istuma.

Siis laupäeval käisin veel loodusajaloo muuseumis. Ei olnudki algul plaanis sinna minna, aga vaatasin, et inimesed muudkui lähevad sinna ja pilet oli ka ainult viis eurot. Seal oli hästi palju lapsi muidugi ka. Aga väga suured ja lahedad näitused olid, nii et mul oli väga hea meel, et läksin. 

Seal oli pea kõikide loomaliikide jäljendeid ja peale selle veel mineraalid ja kivid, näitus evolutsioonist ja universumist ja nii edasi. Kuue ajal pidin aga juba minema hakkama, sest lubasin õhtul veel Johannese töökoha peole ka jõuda. Napilt jäin poeskäigust ka ilma, sest ma arvasin, et laupäeval on pood natuke kauem lahti, aga muidugi on ainult kuueni.

Pidu oli päris tore, ma läksin natuke hiljem kohale, kuna Jo ütles algul, et ainult nemad ise on kohal. Kui mina jõudsin, oli igatahes rahvast nagu murdu ja muudkui tuli juurde. Jõudsin just firma asutajate kõne ajaks ja pidin natuke rahvasummas seisma, enne kui Johannese juurde minna sain. Muidugi sai süüa võtta ja siis oli veel üks võistlus, kus väikse ratta seljas pidi üksteisele vastu sõitma ja libarusikaga teist ratta seljast maha lükkama. Jo võttis ka osa, aga nende meeskond ei võitnud kahjuks. Siis esines veel üks funk-bänd, kuulasime nemad ka ära, päris toredad olid. Ja siis hakkasime koju minema, sest Jo oli ka väsinud.

Pühapäeval kutsus Sophie oma vanemate juurde lõunale. Sõitsingi Hietzingisse ja sealt bussiga nende kodu lähedale. Sain kuidagi kõik saksa keeles räägitud, kuigi kõigest jälle aru ei saanud (miskipärast). Sophie ema vaatas isegi atlasest järele, et kus Eesti asub. Ja sain kohvi ka, Sophie ega Isi kohvi ei joo, nii et ma vist enne endale kohvi ei osta, kui Kaisa siia tuleb. Või siis ostan neid kolm ühes, kui ma leian. Mul on natuke probleeme siin asjade üles leidmisega, sest poodide süsteem ei ole nii nagu Eestis. Ma olen nii harjunud, et Eestis ma saan peaaegu igast poest kõik vajaliku kätte või siis lähen lihtsalt Kaubamajja või Lõunakasse ja saan kindlasti kõik kätte. Aga siin on kaubamajades minu arvates ainult ülikallid firmaasjad ja noh, need ülisuured supermarketid on ka kindlasti olemas, me oleme isegi Jo ja Juliaga käinud, aga pigem on seal lihtsal t väga erinevaid toiduasju. Ma leidsin isegi Tigeri üles, mis siin on nimega Flying Tiger in Copenhagen, aga kahjuks pole see ka nii hästi varustatud kui näiteks Tallinnas või Tartus.

Johannese töö saime teisipäeval loetud ja parandatud, võttis aega küll, aga minu arvates sai tulemus päris hea. Johannes oli mulle hipster-limonaade toonud, üks oli vist puudest tehtud, nagu ta ütles, ja teine vist apelsini ja koolaga. Ma tegin suure potiäie suppi ka teisipäeval, tuli päris hästi välja, vähemasti kartulid ja porgand olid pehmed. Isi jäi kolmapäeval haigeks ega saanud tööle minna ja ta oli päris kurb. Eile läks ta koju Klosterneuburgi ja tuleb homme.

Siis kolmapäeval enne kursust käisin veel keeleteaduse raamatukogus, Johannes ja Julia olid ka seal. Sain lõpuks ühe raamatu kätte, mida mul oma töö jaoks vaja on. Seal raamatukogus on sellised liigutatavad riiulid ka, keerad mingi rooliga neid ühele ja teisele poole. Päris naljakas on. Ja neljapäeval pärast kursust käisin ka korraks, Jo ja Ju olid ka jälle seal.

Eile käisime Sophie ja ta poisiga Poetry Slamil Viini kirjandusmajas. Oli päris huvitav ja päris palju sain aru ka, kuigi vahepeal nad vuristasid meeletult. Mu lemmik võitis ja muidugi oli selle poisi nimi Fabian. Nagu ma aru sain, oli ta Saksamaalt, aga õpib siin. Kogu see asi kestis päris kaua ka, 12 esinejat oli ja siis valiti neli finaali. Koju saime alles 11 läbi. 

Hommikul oli siin päike, aga nüüd hakkab vist juba ära kaduma. Nad ütlevad, et nii külm on veel siin, aga minu arvates küll juba päris soe. 

Andere Tage

Reede hommikul ajasin Sophiega Meldezetteli (aadressi registreerimise) asju ja jõime teed ja siis pidin juba kiiresti ülikooli peahoone juurde sõitma, et teise eesti tüdruku võtmele järele minna. Metroo on pea igal pool päris lähedal, meie liin on U4 ja sellega sai Karlsplatzi sõita, kus ma juba mitu korda käinud olin, ja sealt U2-ga edasi sõita. 

Uni Wien

Kui ma tulin, siis oli veel lumi maas, aga järgmisel päeval hakkas juba sulama ja läks järjest soojemaks. Kuigi päris palju halle päevi on ka olnud ja nüüd on juba jälle pigem külmem.

Ühika kontoris, mis peahoonest paar tänvat edasi asus, oli päris palju inimesi. Tuli number võtta ja järjekorda oodata, aga õnneks läks see päris kiiresti. Sophie oli hoiatanud, et Magistratisches Bezirksamt, kus ma oma aadressi registreerima pidin, on ka ainult kella 1ni lahti. Selle võtme sain kätte vist 12 paiku ja ruttasin siis kohe tagasi. Mul oli vaja see Meldezettel ära teha, kuna ma tahtsin ühistranspordi semestrikaarti osta, aga netist miskipärast veel ei saanud (väideti, et sellise martiklinumbriga õpilast ei ole, kuigi mul oli üliõpilaspileti raha makstud, mis pidi tingimuseks olema), kui aga Meldezetteli tõendi ja kinnituskirjaga kohale minna ja avaldus ära täita, pidi saame semestrikaardi ka osta.

Igatahes läks seal ka oodatust palju kiiremini ja nüüd elan ma ametlikult Austrias. Üks tõend tuleb veel teha, aga sellega on aega.

Vahepeal tulin korraks koju (kõik olid ära läinud), asju endiselt lahti pakkida ei viitsinud ja kui Isi töölt koju tuli, siis sättisin uuesti linna, et saaks Wiener Linieni kontorist selle kaardi ära osta. Lõpuks sain selle kätte, üsna kartsin, et ei saagi, sest jamamist oli päris palju. Sophie oli õhtuks veel mind oma sõpradega kinno kutsunud, "La La landi" vaatama. Käisin jälle kiiresti kodus söömas ja siis hakkasin jälle kinno sättima. Film oli päris pikk, aga mulle ikka pigem meeldis. Ainult lõpp rikkus natuke asja ära, vähemalt minu arvates. 

Pärast kino öösel pakkisin lõpuks oma asjad ka lahti, mul oli terve suur kohver ja mitu väiksemat kotti asju. Isi oli ka ööseks ära läinud, nii et sain öösel kolistada. Igatahes sai kõik sellesama ööga ära pandud, sest mul vist ikkagi ei olnud siis nii palju asju.

Laupäeval läksin niisama linna peale, kõigepealt metrooga Stephansplatzi, et asju osta. Seal käisin ühte näitust Klimti elust ka vaatamas ja üritasin endale saksakeelseid tekste ette lugeda. Päris huvitav oli. Kui näituselt tagasi trepist alla tulin, oli vahepeal sinna nöör ette pandud, et rohkem vist kedagi ei tuleks, nii et pidin sealt üle hüppama. 

Karlskirche

Stephansdom

Käisin veel Albertina muuseumi juures, aga otsustasin päris sisse minna siis, kui mul õpilaspilet on, sest siis on hind natuke odavam. Nüüd mul juba ongi see olemas, nii et peaks äkki laupäeval minema. Seal tundub olevat üks väga äge näitus teemal "Monet'st Picassoni".

Hotell Sacher!

Albertina juures. See näituse plakat paistab ka.

Siis kõndsin Mariahilfile, mis on Viini suurim kaubatänav. Sealt ostsin ka igasugu asju kokku ja suurema osa asju sai ostetud. Siis tulin lõpuks õhtuks kuueks või seitsmeks koju ja mõtlesin, palju ma raha raiskasin.

Pühapäeva hommikul üritasin vahelduseks natuke saksa keelt ka õppida, sest järgmisel päeval pidin keeletesti tegema minema. Nii et välja läksin alles päeva peale. Käisin kõigepealt Campuse juures, et üle vaadata, kuhu täpselt keeletestiks vaja minna on. See oli ka jälle ajaliselt piiratud, üheksast kaheni. Jalutasin niisama ka Campuses ringi, see on ikka parajalt suur. Oli veel jalutajaid nagu mina, aga üldiselt liikus nädalavahetusel muidugi vähe inimesi. Poed on ka enamasti kõik pühapäeval kinni.

Siis tuli mulle veel mõte Hauptbahnhofi ehk pearongijaama sõita ja sealt edasi Belvedere kvartalisse, mis on Schweizerparki lähedal, mida Johannes soovitanud oli. Aga pimedaks kiskus juba, nii et käisin kiiresti Belvedere aias ära, tegin paar pilti ja jooksin tagasi. Sõitsin S-bahnidega, mille puhul tuleb alati kontrollida, mis platvormile ja suunale sa minna tahad. Palju keerulisem kui metrooga, kus on alati ainult kaks varianti, aga vähemalt olen nüüd teadlikum. Hauptbahnhofis oli küll algul väga keeruline õiget suunda leida, sest see oli lihtsalt nii suur! Tohutult liine ja platvorme. Aga leidsin õige kätte. Ja Belvedere juurest oli juba üsna kerge tagasi Landstraßele ehk Wien Mittesse sõita, kuhu Johannes ja Fabi mulle suvel vastu olid tulnud. Ja sealt sai jälle metrooga otse koju.

Esmaspäeval läksingi lõuna paiku keeletesti tegema, ma oleks varem tahtnud, et kiiremini saaks ja vähem inimesi oleks, aga kuidagi tundus hommikul, et peaks veel õppima. Pühapäevast kolmapäevani olin üksi kodus ka, üks korterikaaslane on suusapuhkusel ja teine oli ka korraks reisil. Kohapeal ootamist oli päris kaua, aga test läks päris hästi. Sain B1.2 taseme ja B1-B2 kursusele ehk kui lõpetan, siis peaks mul adekvaatne tase käes olema! Pärast seda tuli muidugi jälle pärast pühapäeva poodi minna ja süüa osta. Leidsin meie kodule kõige lähema poe (2-3 minuti kaugusel) lõpuks üles.

Kursusele jõudsin ka õigesse kohta ja ruumi kohale. Tunnid on keeleliselt päris rasked, kuna muidugi on kõik saksa keeles ja õpetaja räägib ka päris kiiresti. Aga järgmisel nädalal juba õpetaja vahetub. Sain kursuse jaoks õpikud ka ära ostetud, oleks võinud juba enne vaadata, et peab ostma, aga sain pausi ajal ostetud. Koduseid töid on ka muidugi palju.

Pärast tundi saime Juliaga kokku. Käisime kõigepealt kohvi ja kooki söömas ja siis ta tuli minu juurde külla. Kohv ja kook ja üldse söök on ikka päris kallid. Aga motiveeribki rohkem kodus sööma. Rääkisime pikalt juttu ja mul oli viinamarju ja kolme eri šokolaadi ka. Pärast saatsin ta tagasi metroole, kuna tee minu juurde on tõesti päris käänuline ja nii ei pidanud ekslema.

Ja eile oli Bastille'i kontsert! Pärast kursust jooksin koju, et midagi süüa ja sättida ja juba pidigi Gasometri poole sõitma hakkama, sest see on päris kaugel. Kui kohale sain, siis otsisin natuke aega õiget kohta, sest Gasometer on nagu suur hiiglaslike tornide kompleks. Lõpuks nägin pikka järjekorda ja läksin lihtsalt saba lõppu. Sissesaamist andis oodata. Ja siis oli kaks soojendusartisti ja siis andis veel Bastille'i oodata. Kontsert oli ülihea, väga kaua tegid, pea kaks tundi järjest! Koju sain kuskil 12 või 12 läbi. Metrood olid üsna umbes, aga peaasi et peale sai. Täna magasin pärast kontserti päris kaua. Ja siis tuli juba jälle kursusele sättida. Pärast käisin nagu ikka Mariahilfer Straßelt läbi, ostsin veel vajalikke asju, mis mul nimekirjas on, aga ikka veel ei saanud kõike...