Wird sicher

Ülejäänud nädal möödus enamasti saksa keele kursusel või selle eksamiteks õppides. Näiteks pühapäeval ma ei läinudki üldse välja, vaid põhimõtteliselt õppisin terve päeva, sest järgmisel päeval pidi olema nii sõnade töö (need olid kõik väga kirved) kui ka lugemine ja kirjutamine. Kirjutamine on mulle miskipärast alati kõige kergem. Ma võin suvalist pada ajada ja mõte hakkab peaaegu kohe jooksma. Ma isegi ei viitsi eriti palju uusi võõraid sõnu juurde vaadata, vaid kirjutan lihtsalt selle sõnavaraga, mis mul on.  Näiteks mõnikord me pidime kodutöödeks kirjutama kirja presidendile ja oma unistuste mehe kirjelduse ja mida kõike veel. 

Teisipäeval oli ka eksam, seekord kuulamine ja grammatika ja sõnavara. Õnneks olin ma pühapäeval nii põhjalikult õppinud, et isegi teadsin sõnavaraküsimusi ka, aga paljudele oli üllatus, et sõnu ka küsiti. Soome tüdruk, kelle kõrval ma istusin, oli pidevalt mures, et ei saa kursuselt läbi ega osa raha tagasi. Siis ma hakkasin juba ka vaikselt mõtlema, et äkki mina ei saa läbi. 

Ja kodutööde hulk ka vahepeal vähenes (mõnikord oli kümme lehekülge teha ja veel näiteks see kiri kirjutada, hiljem aga näiteks ainult kolm lehekülge). Ja sellisel päeval hulkusin natuke rohkem metrooga ringi, mu missioon on avastada U2 liini, mis pidi vist kõige uuem olema. Niisis käisingi Volkstheateri juures, aga ilm oli kohutavalt tuuline ja jahe, nii et matsin mõtte edasi minna maha ja jalutasin ainult natuke ja tulingi juba tagasi.

Söögiasju peaks ka rohkem ette planeerima. Väljas on siin üsna kallis süüa, nii et ma olen ainult paar korda kohvikus käinud. Rohkem teen ise kodus valmis. Paar korda olen kõigile ka süüa teinud, mis mulle meeldib, aga samas nõuab jälle arvestamist ja planeerimist, sest näiteks Isi ei saa gluteeni süüa ja mina jälle suures osas gluteenist toitungi. Vahepeal. Aga ma teen alati nii palju süüa, et jätkub mitmeks päevaks, sest ma lihtsalt ei oska vähe teha miskipärast. Aga samas hea ongi, et jätkub.

Meil on ühiskassa ka, kuhu kõik panid 50 eurot, et osta asju, mida kõigil vaja läheb. Vahepeal kui midagi kõigile ostan, siis võtan sealt raha tagasi, aga üldiselt on mul raske nii arvestada, et see on nüüd mulle ja see on meile kõigile.

Mensas (üliõpilassöökla) peaks ka ära käima, kuigi paljud väidavad, et toit ei ole sea, eriti hea. Ja nende mõistes on see odav (viis eurot ja peale üks asi).

Olen siin Eestile reklaami ka teinud, näiteks rääkinud, et ma sain ühe euroga Tartust Tallinnasse ja et mõnikord maksavad meil kinopiletid ainult kaks või kolm eurot. Kõigil kukuvad karbid nii lahti. Aga samas nad ütlevad alati, et hea oleks elada Austrias ja siis Eestisse raha kulutama tulla. 

Siis neljapäeval oli meil veel suuline eksam ka takkapihta ja ma õppisin jälle päris kaua ja veel neljapäeva hommiku ka. Kõik olid päris närvis. Muidugi olin mina nagu alati viimaste seas, kes välja kutsuti. Mingisuguse ülikonsentratsiooni toimel suutsin ma päris palju juttu rääkida (tunnis ma rääkisin peaaegu alati vähe, sest paljud olid suured lobamokad ja algul ma üldse pigem kartsin rääkida) ja 19 punkti 20st skoorida! Siis ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki ta pani mulle selle pärast nii palju, et muud osad läksid pekki, haha. Aga nii ka ei olnud. Reedel tegime natuke tundi ja siis jaotati meile tunnistused lauale ja täitsa head tulemused olid. Ainult kuulamine polnud nii hea, sest ma seal muutsin vastuseid ja tõmbasin ühele kastile risti peale ja valisin teise ja neid ta ei lugenud ära. Aga mis sellest. Aga ma olin väga õnnelik eriti just pärast selle suulise osa lõppu. Julgesin juba palju rohkem rääkida ja kursusekaaslastega rääkisin ka juttu, kui tähistamiseks midagi esimest korda kohviautomaadist võtsin.

Saime natuke raha ka tagasi ja siis läksime parlamenti, kus teine grupp ka ees ootas. Päris põhjalik ekskursioon oli saksa keeles ja neil oli parlamendi kohta muidugi infovoldikuid ka ja isegi eesti keeles olemas! Parlament ise oli ülisuur ja muidugi väga-väga ilus, suurte saalide ja tohutute sammaste ja skulptuuridega.

U2 lilla liin ja Karlsplatzist saab igale poole ümber istuda

Parlament

Pärast ekskursiooni käisin veel Starbucksis istumas, sest päev oli üsna väsitav olnud ja ma olin vähe söönud. Jõin esimest korda Wiener Mélange'i, mis on nende kõige tuntum kohv. Ja see oli ülihea! Mulle meeldivad väga magusad ja heledad kohvid ja see läks väga täkkesse. Parajalt kange siiski ka.

Lõpuks olin ma nii väsinud, et ajasin kargu alla ja läksin otse koju, kui ma just jälle poodi ei pidanud minema.

Laupäeval olin üksi kodus, Isi läks Klosterneuburgi ja Sophie oli oma bf-i juures. Seega koristasin jälle natuke ja tegin kaua süüa ja lõunaks läksin linna peale. Käisin linnaraamatukogu kaarti tegemas ja võtsin juba raamatuid ka, siis Mariahilferilt läbi ja Hofburgi juures. Seal lähedal oli liblikate maja ka, peaks kunagi sinna ka minema. Ja parke peaks rohkem läbi tuustima, ma tahaks uuesti Volksgartenisse minna, kus me Juliaga eelmise aasta veebruaris istumas käisime. Siis kui ma ainult külas olin.

Ilm oli päris päikseline aga jälle nii tuuline. Mõned ütlevad, et Viinis ongi alati nii tuuline. No edu sellega, sest mina kavatsen igatahes sooja suve oodata.

Pärast Hofburgi käisin veel rahvusraamatukogus ka ära. Seal lugejakaardi tegemine maksis 10 eurot! Nii et juba selle pärast peaks ma sinna veel minema. Seal saab aga raamatuid ainult ette tellida ja midagi laenata eriti ei või.

Pühapäeval sain lõpuks päris kirja soome sõbrale valmis. Ma lükkan selliseid asju pidevalt edasi, mis nii kaua aega võtavad...

Ja siis oli mul plaan meie klaaspudelid konteinerisse ära viia (mul oli sel nädalal köök koristada) ja niisama Margareteni (minu linnaosa) peale uitama minna. Väga ilusaid ja värvilisi maju nägin ja leidsin meie raamatukogu ka üles, mis tundus päris pisike. Ja kuna pühapäeval on siin peaaegu kõik peale restoranide suletud, siis väga suurte plaanidega ma välja ei läinudki. Kuidagi kujunes aga nii, et vaatasin telefonist, et oh, Wieden (4. linnaosa, Margareten on 5.) on ka nii lähedal, jalutaks siis Naschmarkti ja Karlskirche juurde. Ja Karlskirche juures vaatasin juba, et ooper ja Stephansdom vaatavad nii kutsuvalt ja mahe õhk on ja inimesed jalutavad, et läheks sinna ka. Ja Stephansdomi juurest kõndisin jälle Schwedenplatzi ja läksin esimest korda üle Doonau. Kokku tuli mingi viie kilomeetrine matk, võib-olla natuke rohkemgi. Tagasi läksin küll metrooga, sest mingi aja peale läks jälle nii jahedaks ja mul oli ainult hea meel, et Schwedenplatzil ka mu koduliin U4 oli.

Hofburg

Rahvusrmtk

Krapfen

"Monet bis Picasso" näitusel oli veel terve hunnik kunstnikke ("Poussin bis David" näitus ka), algas prantsuse impressionistidega ja lõppes sakslastega. Ikka päris paljud nimed olid tuttavad, nii et kunstiajalootundidest on tõesti kasu olnud, aga samas päris paljud ei olnud ka. Ja nagu ma mäletan, siis meil jäi 12. klassi kunstiõpik üldse vist pooleli, eriti moodsa kunsti pealt...

Igal juhul Picassot oli näitusel kõvasti. Peale maalide oli ka tema graafikat ja isegi taldrikuid.

Mõne töö puhul oli selle tausta kohta ka palju infot kirjas. Tundub, et kunstnikud maalisid ikka oma naisi kõige meelsamini.

Mulle meeldisid veel supramatistid ja uusasjalikkus ka. Ja Mark Chagall! Mulle on alati hästi värvilised maalid meeldinud ja mida lapsikum, seda parem. 

Chagall

"Supramatistlik maastik"

Tondid

Täitsa kaasaegse kunsti näitus oli ka. Seal oli töid ikka seinast seina:

Kõige ülemisel korrusel sai veel Habsburgide eluruume ka näha. 

Ilmaga ei läinud eriti hästi. Ma olin võtnud pähe Albertinasse jala kohale minna ja tee peal maju pildistada, aga muidugi sadas vihma ja oli hall. Muidu on siin pea iga päev päikseline. Aga õnneks jäi vihma vähemaks ja pärast Albertinat kolasin veel natuke Stephansplatzil poodides. Kui parajasti metrood tagasi ootasin, kirjutas Johannes, et läheme õhtul välja. Jooksin kiiresti koju, sõin ja koristasin (iga nädal koristab keegi ühte osa korterist) ja jooksin uuesti metroole, et Mauerisse sõita. See asub siit ligi 8 kilomeetri kaugusel. Naljakas... Nagu Lähte või midagi. Aga linnas ei tundugi nii kaugel, eriti kui on metroo ja tramm.

Istusime algul Julia ja Johannese pool, Fabi ja Johannes rääkisid naljakaid jutte, kuidas Fabi koolis maailma kõige teravamat tšillit proovis ja näost tuld täis läks ja muudkui aevastas ja luksus ja läks veel matemaatika tundi. Ja kuidas Johannes sööklas ükskord terve suure moosipalli ühe ampsuga ära sõi. Fabi ütles veel, et tal peaks sellest kuskil isegi video olema.

Lõpuks läksime ühte heurigeni veini jooma. Mult küsiti kohe, mis veini ma tahan. "Valget," vastasin ma varmalt, sest tõesti valge vein on pea alati parem. Aga Johannese lemmik on punane, aga see mulle kohe meelde ei tulnud. Kiirustasin seletama, et minu pärast võib ka punase tellida, tegelikult vahet pole. Aga siis arvas Fabi, et ta võtaks ka kõigepealt pigem valget veini. Nii et valge veini võit.

Köök pandi heurigenis juba sel ajal kinni, aga Johannes hüppas ikka kuskilt kohale mingi saiaga. Ja kõik jõid oma veinid ülikiiresti ära, ainult mina jäin uimerdama. Kusjuures ma rääkisin kõigile, et mul kogu aeg juhtub, et ajan klaasi või pudeli ümber. Ja kõik ütlesid, et nemad küll kunagi ei aja.

Üritasin kogu aeg ekstra tähelepanelik olla, et ma klaasi ümber ei ajaks. Aga pärast mingeid shotte oli mu keskendumisvõime juba nii laes, et ma ausalt ei märganudki, kuidas ma klaasi katki tegin. Õnneks oli vein peaaegu ära joodud!

Robin Hood

Hakkan varsti välja minema. Tahan esimest korda päris jala kesklinna minna (metroo on 5 minuti kaugusel ja sa tõesti kasutad seda, kui sul semestrikaart on ja sellega peaaegu igale poole sõita saab) ja Albertinas ära käia. Me kunagi käisime seal klassiga, kui me reisil olime, aga see oli juba viis aastat tagasi ja neil on seal nüüd uued näitused ka.

Eile osutusin lõpuks ometi nii edukaks, et tulin selle peale, et H&M Home'ist saab endale varusaunalina osta. See tüdruk, kelle toas ma elan, jättis mulle ühe saunalina kasutada, aga ma tahan selle varsti pessu panna ja peale selle pesen ma juukseid ka nii tihti, et mul on kahte rätikut vaja. Käisin veel ühes kirjade järgi kodusisustuse poes, aga muidugi pidi see mõne päeva pärast kinni pandama ja nad müüsid veel viimaseid asju ühe ja kahe euroga ja ühtegi rätikut sealt küll ei paistnud, ainult terve hulk väikesi suvalisi asju.

Igal juhul olen ma ilusti kõigil kordadel oma kursusel käinud ja uue õpetajaga jääb hästi palju kodutöid, pluss ma peaksin veel jälle ise kogu õpiku sõnad läbi võtma, sest nende peale tuleb sõnade töid ka ja loomulikult tuleb eksamil ka kogu seda sõnavara kasutada. Ütleme nii, et me oleme jõudnud juba ühiskonna väärtuste ja probleemide, inimõiguste ja muude selliste teemadeni. Õnneks tõi Johannes mulle teisipäeval, kui ma ta bakatööd üle lugesin, eesti sõnaraamatuid ka, tervelt neli tükki. Nii et võtan need ette, kui linnast tagasi tulen. Peab tõesti päeva kasutama, sest tavaliselt istun ma päeval kolm tundi klassis ja peale selle läheb siin varakult pimedaks ka.

Aga eelmisel reedel enne kursusele minekut kirjutas Johannes, et kas tahan kokku saada. Muidugi tahtsin. Sophie oli veel suusapuhkusel ja Isi läks oma poisiga kinno ja Thermidesse ehk spaasse, nii et kutsusin Johannese siia. Üritasin smuutit ka teha (neil on smuutimasin), aga muidugi hoidsin seda liiga vähe aega peal ja valasin juba klaasidesse ja mõtlesin alles siis, et liiga paks smuuti on. Aga järgmine kord oli juba väga hea. Igatahes jõime smuutid ära, vaatasime muidugi "Skami" ja sõime Johannese ja Fabi toodud krõpse ka. Me jõudsime lausa kuus osa vaadata ja siis ma saatsin Johannese veel metroo peale, õnneks on see nii lähedal, nagu ma mainisin, ja Jo juurde saab sama liiniga, nii et ta ei pea isegi ümber istuma.

Siis laupäeval käisin veel loodusajaloo muuseumis. Ei olnudki algul plaanis sinna minna, aga vaatasin, et inimesed muudkui lähevad sinna ja pilet oli ka ainult viis eurot. Seal oli hästi palju lapsi muidugi ka. Aga väga suured ja lahedad näitused olid, nii et mul oli väga hea meel, et läksin. 

Seal oli pea kõikide loomaliikide jäljendeid ja peale selle veel mineraalid ja kivid, näitus evolutsioonist ja universumist ja nii edasi. Kuue ajal pidin aga juba minema hakkama, sest lubasin õhtul veel Johannese töökoha peole ka jõuda. Napilt jäin poeskäigust ka ilma, sest ma arvasin, et laupäeval on pood natuke kauem lahti, aga muidugi on ainult kuueni.

Pidu oli päris tore, ma läksin natuke hiljem kohale, kuna Jo ütles algul, et ainult nemad ise on kohal. Kui mina jõudsin, oli igatahes rahvast nagu murdu ja muudkui tuli juurde. Jõudsin just firma asutajate kõne ajaks ja pidin natuke rahvasummas seisma, enne kui Johannese juurde minna sain. Muidugi sai süüa võtta ja siis oli veel üks võistlus, kus väikse ratta seljas pidi üksteisele vastu sõitma ja libarusikaga teist ratta seljast maha lükkama. Jo võttis ka osa, aga nende meeskond ei võitnud kahjuks. Siis esines veel üks funk-bänd, kuulasime nemad ka ära, päris toredad olid. Ja siis hakkasime koju minema, sest Jo oli ka väsinud.

Pühapäeval kutsus Sophie oma vanemate juurde lõunale. Sõitsingi Hietzingisse ja sealt bussiga nende kodu lähedale. Sain kuidagi kõik saksa keeles räägitud, kuigi kõigest jälle aru ei saanud (miskipärast). Sophie ema vaatas isegi atlasest järele, et kus Eesti asub. Ja sain kohvi ka, Sophie ega Isi kohvi ei joo, nii et ma vist enne endale kohvi ei osta, kui Kaisa siia tuleb. Või siis ostan neid kolm ühes, kui ma leian. Mul on natuke probleeme siin asjade üles leidmisega, sest poodide süsteem ei ole nii nagu Eestis. Ma olen nii harjunud, et Eestis ma saan peaaegu igast poest kõik vajaliku kätte või siis lähen lihtsalt Kaubamajja või Lõunakasse ja saan kindlasti kõik kätte. Aga siin on kaubamajades minu arvates ainult ülikallid firmaasjad ja noh, need ülisuured supermarketid on ka kindlasti olemas, me oleme isegi Jo ja Juliaga käinud, aga pigem on seal lihtsal t väga erinevaid toiduasju. Ma leidsin isegi Tigeri üles, mis siin on nimega Flying Tiger in Copenhagen, aga kahjuks pole see ka nii hästi varustatud kui näiteks Tallinnas või Tartus.

Johannese töö saime teisipäeval loetud ja parandatud, võttis aega küll, aga minu arvates sai tulemus päris hea. Johannes oli mulle hipster-limonaade toonud, üks oli vist puudest tehtud, nagu ta ütles, ja teine vist apelsini ja koolaga. Ma tegin suure potiäie suppi ka teisipäeval, tuli päris hästi välja, vähemasti kartulid ja porgand olid pehmed. Isi jäi kolmapäeval haigeks ega saanud tööle minna ja ta oli päris kurb. Eile läks ta koju Klosterneuburgi ja tuleb homme.

Siis kolmapäeval enne kursust käisin veel keeleteaduse raamatukogus, Johannes ja Julia olid ka seal. Sain lõpuks ühe raamatu kätte, mida mul oma töö jaoks vaja on. Seal raamatukogus on sellised liigutatavad riiulid ka, keerad mingi rooliga neid ühele ja teisele poole. Päris naljakas on. Ja neljapäeval pärast kursust käisin ka korraks, Jo ja Ju olid ka jälle seal.

Eile käisime Sophie ja ta poisiga Poetry Slamil Viini kirjandusmajas. Oli päris huvitav ja päris palju sain aru ka, kuigi vahepeal nad vuristasid meeletult. Mu lemmik võitis ja muidugi oli selle poisi nimi Fabian. Nagu ma aru sain, oli ta Saksamaalt, aga õpib siin. Kogu see asi kestis päris kaua ka, 12 esinejat oli ja siis valiti neli finaali. Koju saime alles 11 läbi. 

Hommikul oli siin päike, aga nüüd hakkab vist juba ära kaduma. Nad ütlevad, et nii külm on veel siin, aga minu arvates küll juba päris soe. 

Andere Tage

Reede hommikul ajasin Sophiega Meldezetteli (aadressi registreerimise) asju ja jõime teed ja siis pidin juba kiiresti ülikooli peahoone juurde sõitma, et teise eesti tüdruku võtmele järele minna. Metroo on pea igal pool päris lähedal, meie liin on U4 ja sellega sai Karlsplatzi sõita, kus ma juba mitu korda käinud olin, ja sealt U2-ga edasi sõita. 

Uni Wien

Kui ma tulin, siis oli veel lumi maas, aga järgmisel päeval hakkas juba sulama ja läks järjest soojemaks. Kuigi päris palju halle päevi on ka olnud ja nüüd on juba jälle pigem külmem.

Ühika kontoris, mis peahoonest paar tänvat edasi asus, oli päris palju inimesi. Tuli number võtta ja järjekorda oodata, aga õnneks läks see päris kiiresti. Sophie oli hoiatanud, et Magistratisches Bezirksamt, kus ma oma aadressi registreerima pidin, on ka ainult kella 1ni lahti. Selle võtme sain kätte vist 12 paiku ja ruttasin siis kohe tagasi. Mul oli vaja see Meldezettel ära teha, kuna ma tahtsin ühistranspordi semestrikaarti osta, aga netist miskipärast veel ei saanud (väideti, et sellise martiklinumbriga õpilast ei ole, kuigi mul oli üliõpilaspileti raha makstud, mis pidi tingimuseks olema), kui aga Meldezetteli tõendi ja kinnituskirjaga kohale minna ja avaldus ära täita, pidi saame semestrikaardi ka osta.

Igatahes läks seal ka oodatust palju kiiremini ja nüüd elan ma ametlikult Austrias. Üks tõend tuleb veel teha, aga sellega on aega.

Vahepeal tulin korraks koju (kõik olid ära läinud), asju endiselt lahti pakkida ei viitsinud ja kui Isi töölt koju tuli, siis sättisin uuesti linna, et saaks Wiener Linieni kontorist selle kaardi ära osta. Lõpuks sain selle kätte, üsna kartsin, et ei saagi, sest jamamist oli päris palju. Sophie oli õhtuks veel mind oma sõpradega kinno kutsunud, "La La landi" vaatama. Käisin jälle kiiresti kodus söömas ja siis hakkasin jälle kinno sättima. Film oli päris pikk, aga mulle ikka pigem meeldis. Ainult lõpp rikkus natuke asja ära, vähemalt minu arvates. 

Pärast kino öösel pakkisin lõpuks oma asjad ka lahti, mul oli terve suur kohver ja mitu väiksemat kotti asju. Isi oli ka ööseks ära läinud, nii et sain öösel kolistada. Igatahes sai kõik sellesama ööga ära pandud, sest mul vist ikkagi ei olnud siis nii palju asju.

Laupäeval läksin niisama linna peale, kõigepealt metrooga Stephansplatzi, et asju osta. Seal käisin ühte näitust Klimti elust ka vaatamas ja üritasin endale saksakeelseid tekste ette lugeda. Päris huvitav oli. Kui näituselt tagasi trepist alla tulin, oli vahepeal sinna nöör ette pandud, et rohkem vist kedagi ei tuleks, nii et pidin sealt üle hüppama. 

Karlskirche

Stephansdom

Käisin veel Albertina muuseumi juures, aga otsustasin päris sisse minna siis, kui mul õpilaspilet on, sest siis on hind natuke odavam. Nüüd mul juba ongi see olemas, nii et peaks äkki laupäeval minema. Seal tundub olevat üks väga äge näitus teemal "Monet'st Picassoni".

Hotell Sacher!

Albertina juures. See näituse plakat paistab ka.

Siis kõndsin Mariahilfile, mis on Viini suurim kaubatänav. Sealt ostsin ka igasugu asju kokku ja suurema osa asju sai ostetud. Siis tulin lõpuks õhtuks kuueks või seitsmeks koju ja mõtlesin, palju ma raha raiskasin.

Pühapäeva hommikul üritasin vahelduseks natuke saksa keelt ka õppida, sest järgmisel päeval pidin keeletesti tegema minema. Nii et välja läksin alles päeva peale. Käisin kõigepealt Campuse juures, et üle vaadata, kuhu täpselt keeletestiks vaja minna on. See oli ka jälle ajaliselt piiratud, üheksast kaheni. Jalutasin niisama ka Campuses ringi, see on ikka parajalt suur. Oli veel jalutajaid nagu mina, aga üldiselt liikus nädalavahetusel muidugi vähe inimesi. Poed on ka enamasti kõik pühapäeval kinni.

Siis tuli mulle veel mõte Hauptbahnhofi ehk pearongijaama sõita ja sealt edasi Belvedere kvartalisse, mis on Schweizerparki lähedal, mida Johannes soovitanud oli. Aga pimedaks kiskus juba, nii et käisin kiiresti Belvedere aias ära, tegin paar pilti ja jooksin tagasi. Sõitsin S-bahnidega, mille puhul tuleb alati kontrollida, mis platvormile ja suunale sa minna tahad. Palju keerulisem kui metrooga, kus on alati ainult kaks varianti, aga vähemalt olen nüüd teadlikum. Hauptbahnhofis oli küll algul väga keeruline õiget suunda leida, sest see oli lihtsalt nii suur! Tohutult liine ja platvorme. Aga leidsin õige kätte. Ja Belvedere juurest oli juba üsna kerge tagasi Landstraßele ehk Wien Mittesse sõita, kuhu Johannes ja Fabi mulle suvel vastu olid tulnud. Ja sealt sai jälle metrooga otse koju.

Esmaspäeval läksingi lõuna paiku keeletesti tegema, ma oleks varem tahtnud, et kiiremini saaks ja vähem inimesi oleks, aga kuidagi tundus hommikul, et peaks veel õppima. Pühapäevast kolmapäevani olin üksi kodus ka, üks korterikaaslane on suusapuhkusel ja teine oli ka korraks reisil. Kohapeal ootamist oli päris kaua, aga test läks päris hästi. Sain B1.2 taseme ja B1-B2 kursusele ehk kui lõpetan, siis peaks mul adekvaatne tase käes olema! Pärast seda tuli muidugi jälle pärast pühapäeva poodi minna ja süüa osta. Leidsin meie kodule kõige lähema poe (2-3 minuti kaugusel) lõpuks üles.

Kursusele jõudsin ka õigesse kohta ja ruumi kohale. Tunnid on keeleliselt päris rasked, kuna muidugi on kõik saksa keeles ja õpetaja räägib ka päris kiiresti. Aga järgmisel nädalal juba õpetaja vahetub. Sain kursuse jaoks õpikud ka ära ostetud, oleks võinud juba enne vaadata, et peab ostma, aga sain pausi ajal ostetud. Koduseid töid on ka muidugi palju.

Pärast tundi saime Juliaga kokku. Käisime kõigepealt kohvi ja kooki söömas ja siis ta tuli minu juurde külla. Kohv ja kook ja üldse söök on ikka päris kallid. Aga motiveeribki rohkem kodus sööma. Rääkisime pikalt juttu ja mul oli viinamarju ja kolme eri šokolaadi ka. Pärast saatsin ta tagasi metroole, kuna tee minu juurde on tõesti päris käänuline ja nii ei pidanud ekslema.

Ja eile oli Bastille'i kontsert! Pärast kursust jooksin koju, et midagi süüa ja sättida ja juba pidigi Gasometri poole sõitma hakkama, sest see on päris kaugel. Kui kohale sain, siis otsisin natuke aega õiget kohta, sest Gasometer on nagu suur hiiglaslike tornide kompleks. Lõpuks nägin pikka järjekorda ja läksin lihtsalt saba lõppu. Sissesaamist andis oodata. Ja siis oli kaks soojendusartisti ja siis andis veel Bastille'i oodata. Kontsert oli ülihea, väga kaua tegid, pea kaks tundi järjest! Koju sain kuskil 12 või 12 läbi. Metrood olid üsna umbes, aga peaasi et peale sai. Täna magasin pärast kontserti päris kaua. Ja siis tuli juba jälle kursusele sättida. Pärast käisin nagu ikka Mariahilfer Straßelt läbi, ostsin veel vajalikke asju, mis mul nimekirjas on, aga ikka veel ei saanud kõike...

Õhtu

2. veebruaril ärkasin vara, et hommikusele rongile jõuda. Läksin võib-olla natuke liiga vara isegi, sest mul oli vaja veel poodi minna, aga eriti midagi ei olnud lahti. Kotte ja asju oli mul hirmus palju ja eelmisel ööl olin umbes kell kolm magama läinud, sest keset ööd tuli veel meelde mingeid asju vaadata ja kontrollida ja muusikat kuulata. Kuigi ma mäletan, et enne seda olin ma päris unine.

Igatahes käisin hommikul hoopis raamatukogust läbi ja võtsin töö jaoks veel ühe raamatu kaasa, kuigi ma kartsin, et mul on juba niigi palju asju. Siis ma tulin lõpuks geniaalsele mõttele seljakott osta. Mul pole enam kaua seljakotti olnud, sest kogu aeg on tundunud lihtsam käekott osta ja ega kogu aeg nii palju asju ka pole, et peaks seljas tassima. Siis ma jooksingi ja ostsin kiiresti ära ja juba sõitsingi viimast korda vanasse korterisse. Seal tahtsin veel natuke asju ümber pakkida ja muidugi võti tuli ka ära viia. Aeg läks võrreldes hommikuga siis juba kohutavalt kiiresti ja juba ma olingi Tallinna bussi peal.

Tallinnas saime Anne-Maiga kokku. Panime mu suure kohvri ja koti hoiukapi, ma poleks tähelegi pannud, et Viru keskuses hoiukapid on, need tundusid rohkem nagu mingi disainitud sein. Sain Anne-Maile lõpuks sünnipäevakingituse ka ära anda (kuu aega hiljem) ja Anne-Mai oli mulle lahkumiskingituse teinud, mis oli väga lahe - šokolaad (see on nii hea!), huulepalsam (mida mul alati vaja on!) ja kaart. Mul on toas voodi kohal kaks nööri näpitsatega, kuhu saab pilte üles panna ja kui asju lahti pakkisin, panin selle kohe üles:

Ja teisel pool on ilus lill.

Rääkisime Anne-Maiga, kui tore on ikka vahepeal (ja mitte ainult vahepeal) joonistada ja et käsi läheb tõesti harjutades kogu aeg paremaks ja silm hakkab rohkem kujundeid märkama. Käisime kõigepealt Solarises söömas, vaatasime Tigeris asju ja siis läksime veel Postimajja jäätist sööma. Ma kahetsesin kohe, et ma suuremat jäätisetopsi ei võtnud, sest see oli ülihea. Anne-Mai aitas mu Viru juures bussile ja juba oligi aeg lennujaama kobida. Lumi oli veel maas (võib-olla on Eestis praegu ka?) ja kui ma kohale jõudsin, siis kohver ikka krudises korralikult lume sees. Muidu tundus, et lennujaamas on vähe inimesi. Kui ma pagasit ära viima läksin, siis ma mõtlesin ka mitu korda, et kas ma olen juba liiga vara kohal või miks kedagi ei ole. Kohver kaalus mul 19.3 kilo, ma olin ikka väga rõõmus, sest ma arvasin, et see võib üle 20 olla ja pean juurde maksma. Ja see kohver tundus ikka väga raske ka. Peale selle oli mul üks sang juba suvel katki läinud, nii et kui keegi sealt tõmbas, tuli see kohvri seest välja. Mõtlesin veel, et peakski selle sisi välja jätma, aga see nägi nii imelik välja, et ma panin selle kogu aeg tagasi...

Turvakontroll läks ka hästi, ma piiksuma ei hakanud. Kõrvarõngad ja asjad olin muidugi ka kõik igaks juhuks ära võtnud. Vahepeal oli mul hästi palav ja siis jälle külm. Ma olin ühe õhema mantli kaasa võtnud, aga see ei mahtunud pagasisse ära ja siis mul oli see vahepeal jope all. Aga lennujaamas sain selle juba ära võtta ja lennukile mineku ajaks otsustasin kõik seljakoti toppida, nii et mulle ainult kaks asja näppu jääks, nagu peab. Kuigi keegi ei vaadanud vist nagunii. Veel viimasel hetkel vahetati lennu värav ära, algul oli värav 2 ja siis 16, mis oli hästi kaugel nurga taga, nii et ma kogu aeg mõtlesin, kas see on ikka õige värav. Väga vähe inimesi oli ka. Kui lennukisse sain, siis selgus, et umbes 15 ainult peale minu. Sai vabalt kohta valida, kus istuda. Mulle oli itsekoht keskele pandud, aga istusin siis ikkagi akna juurde, mis sest, et pimedas eriti midagi ei näinud. Aga kaks korda oli väga ilus - õhku tõustes, kui all Eesti tulesid näha oli, ja maandudes, kui igal pool olid lennujaama rohelised ja punased tuled. Muidu lennukis oli vahepeal päris külm ja siis müra oli kuidagi valjem kui tavaliselt, nii et ma lausa pidin aeg-ajalt muusikat panema, kuigi ma tahtsin akut hoida, juhuks kui ma pean korteri tüdrukutele helistama.

Kui kohal olin, siis jooksin kohe muidugi kohvrit otsima ja lõpuks sain kätte. Ma olin juba ette kujutanud, et kindlasti see ei jõua kohale ja mida kõike. Viini lennujaamas oli kohutavalt palav, nii et ma olin vist näost suht punane, kui lõpuks turvatsoonist välja jõudsin. Pidime Fabi ja Johannesega McDonaldsi juures kokku saama, kuna see on suur ja kohe väljapääsu juures. Nad olid tegelikult vist juba ootelaua juures seisnud, aga ma muidugi ei näinud neid kohe. Igatahes jooksis Fabi minu juurde ja hakkas kohe saksa keeles rääkima ja ma üritasin midagi vastata ja siis läksime Johannese juurde, kes laua juures ootas. Ülitore oli jälle näha, kuigi alles juulis nägime, see ei tundugi nii pikk aeg. Või ikkagi.

Siis hakkasime välja liikuma ja konkreetselt tõesti ei näinud ühtki inimest enam. Käisime parkimistsoonides ja sõitsime liftiga jne. Johannes ütles, et me oleme natuke eksinud, s.t nad ei leidnud kohe Fabi autot üles. Fabi pidi automaadist veel parkimiskaardi ka kätte saama. Aga päris kiirest läks ja juba  jõudsimegi A3 juurde (Fabi Audi). Johannes küsis veel minult, kas ma tahan ise ees või taga istuda. Aga ta istus ikkagi ise ette, hea oligi, sest ma poleks osanud navigaatorilt midagi välja lugeda ega Fabile öelda. Siis ma pidin veel Fabi jopetaskut selle parkimiskaardi kätte saama, et me tõkkepuu alt välja saaks.

"It's in my breast pocket," ütles Fabi. 
"In which, right or left?" küsis Johannes. 
"I only have one breast." 


Kui me ühelt keeruga kiirteelt läbi sõitsime, siis ta ütles, et nüüd on kõige ohtlikum osa möödas ja ma võin turvakiivri ära võtta. "Mul on ainult see turvavöö," ütlesin ma talle kurvalt. 
"Seda ära küll enne sõidu lõppu ära võta. Ma ei luba," ütles Fabi.

Nad näitasid tee peal igasugu kohti, kus nad päeval juba olnud olid või kuhu tasuks minna. Mina märkasin mingit Johannes Apotheket. Ja pool tundi pidime umbes sõitma, aga see läks nii kiiresti ja juba olimegi minu maja ees. Ma olin rääkimise ja vahtimisega nii hoogu sattunud, et unustasin tüdrukutele üldse kirjutada, et juba sõidame ja nii, aga nad nagunii teadsid saabumisaega ka. Igatahes olime navigaatori abiga täpselt maja ees ja kuna aadressis oli numbritega väike asi, et me ei teadnud, kas teine number 2-3 on korteri number või veel trepikoda, siis ukse ees ma natuke kahtlesin, kas on ikka õige uks. Aga Johannesel oli veel mingi postiljonide võti ja me saime sellega kohe suurest uksest sisse. Postkastide juures tuli välja, et ikkagi on õige koht, sest nimed olid samad. Ja kui korteri ukse juurde jõudsime, siis seal oligi 2-3, nii et korteril on lihtsalt kaks numbrit. 

"Kes on julge?" küsis Johannes ja vaatas uksekella poole.
"Mõtle, sa jääd siia järgmiseks viieks kuuks," ütles Fabi.
"Võib-olla isegi kuueks," ütlesin mina.
"Või kuueks."
Igal juhul vajutasin ma uksekella ära ja tüdrukud tegid kohe lahti. Nad näitasid meile kohe korterit, mis on lihtsalt ülisuur mu arvates. Vannituba ja WC on eraldi ja köök on ka mitte just ülisuur, aga täiesti piisavalt suur. Ja koridor on hiiglaslik. Kui me minu tuppa jõudsime, teatas Fabi kohe, et me võime toad ära vahetada: mina kolin tema tuppa ja tema tuleb siia. See tuba on lihtsalt hiiglaslik, tegelikult veel kõige suurem tuba korteris. Isi tuba on natuke väiksem ja Sophie tuba kõige väiksem. Igatahes ruumi siin on.

Siis sõime natuke, Sophie oli süüa teinud. Fabi ja Johannes jäid ka veel paariks tunniks istuma. Fabi ütles, et ta on juba kodus söönud ja süüa ei taha,ja kui Johannesel taldrikul hunnik toitu oli, siis võttis ta kohe kahvliga Johanneselt ühe tüki kartulit :D Juua ta kah kahjuks midagi peale vee ei saanud, sest ta pidi veel Johannese ja enda koju viima. Igal juhul rääkisime juttu, inglise ja vahepeal saksa keeles ka. Kui algul oli ikka väga raske suuliselt saksa keeles midagi rääkida, siis nüüd ma saan juba mingite lausete tegemisega hakkama. Sophie ja Isi aitavad ka muidugi väga.

Isi pidi vara magama minema, kuna ta peab töö jaoks juba kell 5 hommikul tõusma. Ta näitas mulle veel mõned asjad kätte ära ja siis jäime neljakesi. Lõpus ma sain veel Fabile Põhjala õlle ära anda, mille ma kaasa olin vedanud, ja Johannesele šokolaadi. Johannes ütles, et ta oli just sedasama õlut Viinis joonud, kuna on üks baar, kus saab eri maade õllesid. Ja siis nad hakkasidki juba minema, Johannes oli veel terve päeva tööl olnud ja tal oli järgmisel hommikul leedu keeles test ka. Nad läksid niigi hilja ära, alles 11 või pool 12 või nii. Mul endal valutas juba söömise ajal pea päris kõvasti, ilmselt kogu selle reisiväsimuse tõttu, kuigi ma arvasin, et mul jätkub palju rohkem energiat, sest algul oli meil veel plaanis baari või kuhugi minna. Aga kui nad ära läksid, käisin veel ainult pesemas ära, asju lahti pakkida ega midagi ei jõudnud ja läksin kohe magama ja ärkasin 10 minutit enne äratust.

Minu tuba:

Homme 18

Raske uskuda, et juba homme lähengi ja juba õhtul olen uues kodus. Loodan-väga, et lennujaamas läheb kõik kenasti ja et ma poolt kohvri sisu ära viskama ei pea. 

Täna käisin veel Jakobis kooliasju tegemas, aeg läks kiiresti ja juba oligi õhtu. Nüüd olen asju sättinud ja väga tahaks mõned asjad (õpikud) veel kaasa võtta, aga vist ei mahu.

Skam

Nädala pärast sõidan juba Viini. Varsti peab hakkama asju pakkima, sest see jääb mul alati viimasele minutile ja peaaegu alati unustan ma midagi tähtsat maha ka ja see ei oleks hea, kui seekord ka nii läheb. Täna tundus veel natuke vara pakkida, aga äkki homme või hiljemalt reedel võiks pihta hakata. Laupäeval kolime nagunii minu asju ka. Ja homme õhtul on sünnipäev.

Täna oli tööl lahkumispidu. Ma ostsin sinna suure (sacher)tordi ja kohapeal oli ka palju asju. Vedas sellega ka, et kõik tulla said. Sain kingiks sinist, musta ja valget värvi asju. Muidu oli tore ja liigagi kiiresti sai pidu juba läbi, tegime mingeid lolle nalju ja rääkisime külalistest ja muudest inimestest. Pool torti pidin veel kaasa ka võtma, aga ma loodan, et saame homme süüa, sest üksi juba kuut tükki ära süüa ei jõua.

Austrias on mul tuba olemas (töölt küsiti, et kas käisin vaatamas ka), peaks selline suur olema. Mulle tulevad Fabi ja Johannes autoga järele ja viivad koju kohale. Ja pärast tahtsid nad veel välja minna, mis on väga hea mõte. Me ei olegi jälle pool aastat näinud ka. Järgmisel päeval lähen teise eesti tüdruku ühika võtit ära tooma ja keeletesti peaks ka võimalikult kiiresti ära tegema, sest ma panin ennast veebruari intensiivkursusele kirja. Muidu on mul veebruar üsna vaba, kui see intensiivkursus välja arvata!